VARES on rahvusvaheline erialadeülene ruumiloome residentuur, mille pealisülesanne on otsida, leida ja luua alternatiivseid ruumiloomepraktikaid, mis ei põhine turuloogikal, vaid ennekõike soovil luua ruume ja paiku, mis rikastaksid igapäevaelu, võimestaksid kohalikku kogukonda ning kasutaksid ära Valga linna eripärasid.
Meie tegevusteks ja huvideks on aeglase arhitektuuri praktiseerimine, arhitektuurimaailma erialane mõtestamine, ununenud ja vanade töömeetodite õppimine, katsetamine ning elus hoidmine, ruumiloomega seotud inimestele eluaegse õppepaiga loomine ning materjaliringlus.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
VARES arhitektuuriresidentuur Uus 35, 68203 Valga, Eesti
Present
SÜNDMUS: KOREOGRAAFILINE RUUM
11. mail toimub Liis Varese showing, kus ta jagab publikuga oma praktika käigus Valgas veedetud aja jooksul leitud (mõtte)radu ja -ruume. Sündmus algab kell 13:13 Valga arhitektuuriresidentuuri VARES majas (Uus 35, Valga) ning kulmineerub kureeritud jalutuskäiguga Valga linnas, mille vältel võib harjumuspärast linnaruumi teise pilgu läbi kogeda.
Liis Vares on Eesti koreograaf ja kunstnik. Ta on sündinud teatri mustas kastis, flirtinud galerii valge kuubiga ja püüdleb nüüd halli tsooni poole. Keha on Liisi jaoks pigem materjal kui tööriist, mille kaudu ta uurib piire füüsilise ja vaimse, nähtava ja nähtamatu, isikliku ja sotsiaalse ning kujuteldava ja reaalse vahel.
„Mind huvitab, millised ruumid avanevad, kui laseme lahti funktsionaalsusest, esteetilisest tajust ja õpitud normidest (kujutame ette, et see on võimalik). Me ei pruugi olla võimelised piiluma teise inimese olemisse, kuid kas suudame luua ruumi, mis kutsub esile tunde, et oleme kellegi teise kehas? Millist rolli mängib füüsiline ruum üha virtuaalsemaks muutuvas maailmas ja vastupidi?
2020. aastal viis elu mind Rakverre, tühja korterisse Eesti väikelinnas. Ma ei valinud seda kohta; see oli vaba ruum väljaspool mu kodu, et minna ja olla lukustuse ajal üksi. Hakkasin korterit külastama ja jälgima ennast ja jälgi, mis ma sinna jätsin. Jälgisin juba olemasolevat ja küsisin endalt, mida ja milleks mul vaja on. Kust tuleb soov midagi muuta, miks sellest, mis mul juba on, ei piisa? Selle olemisviisi kaudu lõin kolm veebiteost. 2022. aastal oli korter avatud rahvusvahelise etenduskunstide festivali Baltoscandal ajal nii kohapeal kui ka internetis pealkirjaga “Kus sa oled?“
Nii astun Valgasse ja VARESesse – lähen peegli ette ja küsin: “Kus ma olen?” Või pigem paigutan materjalitüki – inimkeha – keskkonda ning jälgin selle reaktsioone. Luban tähelepanul liikuda, teen märkmeid ja salvestan ning jagan teiega oma praktikaid, leitud radu ja ruume 11. mail.”
Publikuhääletus avatud 6. maini, tule anna oma hääl!
15.-22.aprillil toimus rahvusvaheline ideevõistlus Valga Pipraoja päevavalgele toomiseks. Võistlusele laekus 14 ideed, neid näeb võistlusplatvormil TANDEEMS ja sealsamas toimub ka hääletamine. Suur tänu kõigile osavõtjatele. Kolm auhinnalist tööd selguvad publiku- ja žüriihääletuse tulemusel. Allpool täismahus võistlusülesanne.
LINNAOJAD
Moderniseerumise kiiluvees matsid nii mõnedki edumeelsed linnad oma esimesed teljed – nende sünni tunnistajateks olnud jõed. Täna kaevavad ettevõtlikud linnad oma ojad jälle mulla alt välja ja toovad nad uuesti elule. Selle ideevõistlusega kutsume me (maastiku)arhitekte, linnauurijaid, ökolooge, kunstnikke ja teisi huvilisi kujutlema reinkarneeruvate linnaojade uusi võimalusi.
ÜLE KIVIDE JA KÄNDUDE
Needsamad rikkalike hüvedega ojad ja jõed, mille kallastel esimesed asulad kunagi kerkisid, muutusid moderniseerumise käigus irooniliselt hoopis tülinaks – nii halva haisu, üleujutuste tekitamise, arendusväärtusliku maa hõivamise kui ka sääskedele ning muudele tüütutele putukatele elupaiga pakkumise tõttu. Erinevalt oma esivanematest ei kulge ebamugavuste vältimiseks torudesse suunatud linnaojad (sarnaselt paljudele teistele uue aja inimeste loodud radadele) maastikus, vaid lõikavad sellest otse läbi. Truubi ühetaolisesse keskkonda kanaliseeritud kiire vool uhub oma teele ettejääva ning lihtsustab külgnevaid ökosüsteeme.
Vabalt vooglevad veed seevastu kipuvad looklema ja ajuti aeglustuma, vältides suuremaid kive ja muid takistusi, otsides hajameelsel moel vähema vastupanu teed. Muutuv voolukiirus, jõesängi varieeruv sügavus, mitmekesine taimestik ning vees olevad takistused (nagu väikesed kivid ja langenud puud) loovad soodsaid tingimusi suurele hulgale olevustele. Voolu teel olevad tõkked püüavad kinni ojja sattunud toitained ja muud osakesed, puhastades niimoodi jõkke jõudvat vett. Ojade kallastel on potentsiaali saada liigirohkeimateks kohtadeks linnades. Arvestades kliimamuutuste ja üha äkilisemate vihmavalingutega on vaheldusrikka sängiga vooluveekogud sageli ka paremad alternatiivid piiratud mahuga torusüsteemidele.
MUINASJUTULISED MAASTIKUD
Lisaks linnalooduse toetamisele ning sadevete suunamisele on vooluveekogudel ka intensiivne atmosfääriline iseloom. Ojadel ja jõgedel näib olevat neile ainuomane elujõud. Maastikus vuliseva vee heli, liikumine ja lõhn toovad linnaruumi meelelise ja muinasjutulise mõõtme. Kas nii nagu muinasjuttude ojad, võiksid ka linnaojad olla fantastilised paigad, kus puruvanad ja konnad kohtuvad kohtuvad näkkide, haldjate, hulkuritega, seiklevate laste ja esimest salasuitsu kimuvate teismelistega?
Linnaoja päevavalgele tuues on tarvis taasluua selle kadunud säng. See tarvidus on võimalus unistada ja mõelda, milliste maastikega soovime me end ümbritseda. Vaatamata sellele, et inimtekkelised keskkonnad on liigirikkuse poolest sageli primitiivsed, on näiteid ka poollooduslikest keskkondadest nagu puisniidud, kus inimsekkumine on loonud rikkaliku öksosüsteemi. Kas tehislik ojasäng saaks olla veelgi elurikkamaks kui looduslik kunagi oli, omamoodi hüper-loodus? See seostub ideega Arkaadiast, ideaalsest, utoopilisest maastikust. Läbi ajaloo on Arkaadiat kujutatud nii metsiku ja varjulise hämaraid ihasid täis tihnikuna, mis pakub ootamatuid seiklusi, aga ka idüllilise, kultiveeritud pastoraalse maastikuna, kust kõik metsik on kaotatud. Kujutlused Arkaadiast kui sümboolsest kohast on muutunud käsikäes ühiskondade väärtuste ja igatsustega. Milline oleks meie aja Arkaadia?
ÜLESANNE: PIPRAOJA PÄEVAVALGELE TOOMINE
Valga on ojade- ja allikaterohke linn, kus veevulinat võib kuulda mitmetes paikades. Ent nagu mujalgi, on ka mitmed siinsed ojad eelmisel sajandil maa-alustesse torudesse suunatud, mistõttu on nad kaotanud suure osa oma liigi-ja isendirikkusest. Et elurikkuse kadu on tänapäeval suur probleem, on võetud suund linnaojade avamisele ja liigirikaste elupaikadena taastamisele.
Võistluse eesmärgiks on koguda linnaruumilisi visioone Valga Pipraoja taastamiseks ja rõhutamiseks, inimestele ligitõmbavaks rekreatsioonialaks kujundamiseks ja seal leiduva elurikkuse võimendamiseks. Otsime ideid, mis rõhutaksid puhta vee kohalolu ja nähtavust linnamaastikel ning kasutaksid ära selle potentsiaale Valga ruumilise identiteedi kujundamisel. Kuna Valga linnal puudub tugev identiteet, siis võiks ta saada tuntuks just ojade ja lätete linnana. Ootame osalejatelt visioone uue ojasängi ning selle ümbruse kujudamiseks ja/või väikesemõõdulisi arhitektuurseid sekkumisi, mis looksid kohtumispunkte inimeste, oja ja selle teiste asukate vahel.
PIPRAOJA TEEKONNA ERINEVAD ISELOOMUD
Valga vallavalitsus on oja teekonnal esile toonud kolm ala, mille erinevaid karaktereid võiks toonitada:
A: Lineaarne roheühendus haigla, linnapargi, spordihalli ja staadiumi vahel. Selles vahemikus võimaldab maastik kujundada kärestikulisemat voolusängi. Seal on ka palju ruumi, et luua nii looduslikke elupaiku mitmetele liikidele kui ka liikumisele õhutavaid sekkumisi inimeste jaoks.
B: Priimetsa kooli, restoran Lilli ja noortekeskuse piirkond. Selles vahemikus voolab oja läbi sillutatud linnalikuma keskkonna, mille iseloomu võiks rõhutada. Sellesse piirkonda tekib vihmavalangute ajal liigvett.
C: Pipraoja suudme ala Pedeli paisjärve juures on rannalik puhkeala
Ideid võib esitada nii ühele kui ka mitmele neist aladest.
PRAKTILIST
→ Võistluse periood on 15.–22. aprill. → Esitada tuleb 3 pilti ning tekst. → Publiku hääletus ning žürii töö toimub 23.04.–06.05. → Žüriis on arhitekt Katrin Koov, Valga vallaarhitekt Angeelika Saaron ning ökoloog Tuul Sepp. → Kolm võitjat saavad rahalise auhinna 3 x 500€.
Võistlus on osa Eesti-Läti koostööprojektist, ideevõistluste seeriast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”. Võistlust organiseerivad Valga arhitektuuriresidentuur VARES koostöös Läti ideevõistluste platvormiga TANDEEMS, Valga vallavalitsusega ning Valga Vesi AS-ga.
Pildid on soojast esmaspäevast, mil käisime Valga põhikooli viiendikega ojade jälitamise ekspeditsioonil. Palusime õpilastel kehastuda giidideks ning tutvustada meile oma lemmikuid kohti vee ääres. Suur tänu, õpetaja Maria Sikk!
Past
SÜNDMUS: KEVADNÄITUS
27.-28. aprillil toimub VARESE kevadnäitus, kus aprillikuu residendid Ola Lewczyk, Ben Weir ja kunstnikeduo DE JENZ esitavad oma residentuuri käigus valminud loomingut. Eksponeerimisele tulevad tööd on materiaalsed, meelelised ja kogukondlikud sekkumised, millega saab tutvuda nii VARESE majas kui ka Valga linna peal.
Pühapäev, 28. aprill: 14:00-19:00 avatud kreisihoone kong ja sisehoov
Ola töötuba on avatud kõigile huvilistele ja hõlmab nii käte kui jalgadega saviga töötamist, palume riietuda vastavalt.
*
Ola Lewczyk’i installatsioon SAVI keskendub tagasihoidlikule argipäeva jäätmetega segatud savitellisele. Kevadnäitusel tutvustab ta oma tellisteo protsessi tagamaid ning juba valmis saanud tehiskividest vormunud arhitektuurseid objekte.
Ben Weir’i installatsioon SOOJUS uurib, milline võiks välja näha soojendav mööbel. Mittestandardse ja kõikuva temperatuuriga VARESE majas konstrueerib ta väikevorme, mis on erinevalt traditsioonilistest küttekehadest hoone tarindist lahti ühendatud. Kevadnäituse nädalavahetusel viib Ben oma kuumad leiutised jalutuskäiguks Valga linna peale.
DE JENZ kunstnikeduo SIIN JA PRAEGU on kogukonda kaasav installatsioon, mis uurib nii ajaloolist kui ka kaasaegset Valga ja Valka piirilinnade eripära. Nad otsivad koos Valga gümnaasiumiõpilastega linnast kasutamata potentsiaaliga kohti, kuhu üheskoos luua noortele pühendatud kogunemispaik. Valminud kohtumispaik avaneb kevadnäitusel avaliku peoga.
Ola Lewczyki praktika keskendub käsitööle, materjaliuuringutele ja kohalikkusele. Ta töötab peamiselt savi, mesilasvaha ja kogutud looduslike materjalidega. Ta töötab ja mõistab asju puudutuse kaudu, teda tõmbavad aeglased korduvad protsessid. Olles mõjutatud slaavi folkloorist ja asjade muundumisest, liigub ta pidevalt maise ja käegakatsumatu vahel.
Leidsavi, liiv ja linnajäätmed; ehituspraht, sillutiskivitolm, kohaliku kohviku kohvipuru, juuksed ja muu leiavad segatuna tee puidust vormidesse. Ola katsetab telliste valmistamist, kasutades telliste retseptide testimiseks erinevates vahekordades linnast leitud materjale. Üks osa ettevõtmistest on toortellistest ahju ehitamine nende põletamiseks ja ühtlasi ahju käsitlemine ajutise arhitektuurse objektina. Selle kaudu püüab ta leida viise, kuidas ümber mõtestada kohalikkusel põhinevat materjalitootmist ja sidet ümbrusega ning uurida võimalusi, kuidas säilitada käsitööpõhist praktikat, mõeldes nii mineviku kui ka tuleviku materjalidele.
DE JENZon kunstnike paar Vibeke Jensen & Santiago De Waele, kes elavad 10 püsielanikuga Norra läänepoolseimasse arhipelaagi kuuluval väikesel saarel. Saarel olles uurivad nad karmide rannikumaastike ja inimese kokkupuutepunkte. Tehes koostööd nii kohalike inimeste kui ka rahvusvaheliste kunstnikega uurivad nad võimalusi kaotamaks kultuuri ja looduse vaheline eristus ning jõudmaks sümbiootilisema suhteni ümbritsevaga.
Vibeke on veetnud aastaid üle maailma reisides ning elanud suurlinnades nagu Rooma, New York, London ja Berliin. Santiago juured on keskaegses Brugge linnas Belgias. Nüüd elavad ja töötavad nad eraldatud saarel muuli kõrval asuvas 99-aasta vanuses koolimajas, ning avastavad sealt akvanautidena ümbritsevaid saari ja ookeani. Selle eluviisiga kaasnev perspektiivinihe on loonud uutmoodi teadlikkuse, tähelepanuvõime ja loodusega koos eksisteerimise viisi – AKWANAUTØYNA – milles maastik, elu ja kunst sulanduvad ühte.
Residentuuris viibides tahavad Vibeke ja Santiago uurida Valga-Valka kaksillinna eripärasid. Nad loodavad jõuda huvitavate tähelepanekuteni, mis puudutavad nii koha ajalugu, konteksti ja maastikku kui ka kaasaegseid väljakutseid, meeleolusid ja tekstuure, mida rõhutada ning arhitektuurse sekkumise abil ruumis väljendada. De Jenzi eesmärgiks on leida kontakte kohalike koolide, kunstiorganisatsioonide, käsitööliste ja vanemate inimestega, kel on enda kodukohast laialdased teadmised. Nii leiavad nad üles kasutamata potentsiaaliga põnevad paigad, millest võiks saada omaalgatuslikke ettevõtmisi ja vaba mõtlemist soodustavad kogunemiskohad.
De Jenzi tegemisi Valgas saab tulla vaatama 27. ja 28. aprillil.
Ben Weir on Põhja-Iirimaalt Belfastist pärit arhitekt. Ta töötab arhitektuurivaldkonnas, ent on lahti öelnud arhitekti kui neutraalse teenusepakkuja rollist. Ta joonistab, kirjutab, teeb uurimustööd ja ehitab, et tuua nähtavale ruumi ja materjalide varjatud potentsiaal.
Tema projektid sünnivad läbi olemasoleva olukorra analüüsi ning ta peab jäädvustamist sama oluliseks kui leiutamist. Ben peab võluvaks sekkumisi, milles on säilinud lõpetamatus ja avatus muutustele, eelistades mitmekihilist ruumi lammutamisele ja tabula rasale. Ta lahkab ja raamistab olemasoleva linnaruumi põnevaid, kohati sattumuslikke arhitektuurseid olukordi ning inimeste suhet nendega. Nendesse olukordadesse uusi objekte lisades püüab Ben anda positiivset panust õiglasesse ja mitmekesisesse keskkonda.
Residentuuris olles kavandab ja ehitab Ben kuumust kiirgavate mööblitükkide perekonna- liigutatavad objektid, mida võib kasutada tooli, tabureti, pingi või lauana, ning mis peidavad endas elektrilisi küttekehasid. Töö on inspireeritud kaasaegse kunstniku argielust, kes transient olendina liigub residentuuride ja projektide kannul ühest paigast teise, tihtipeale ajutise viisaga, ning on pidevalt sunnitud välja kolima vahekasutusena üüritud askeetlikelt stuudiopindadelt. Küttekehad on tihtipeale kohtkindlad objektid, torudega ühendatud ja liikumatud. Beni loomingus küttekehad vabanevad küttekehad nende tavapärasest kohtkindlusest, peegeldades nõnda kunstniku igapäevast matkalolekut.
Tule tutvu Beni tegemistega Valgas 27. ja 28. aprillil.
Pehmed elukad said alguse ihalusest põnevama vormi ja pehmuse järgi igapäevases ruumis ning sündisid mööblitööstuse kangaülejääkidest, mis otsisid uut kasutust.
Meid ümbritsev ruum on tihti riidekapi suuruse ja diivani asukohani ette kirjutatud. Samavõrd traditsioonilised kipuvad olema ka masstoodetud mööbliesemed ise. Pehmed elukad on katse eksperimenteerida mööbli olemusega. Loodud on objektid, mis kohanduvad igale kehale ja inspireerivad ebatavalisi kasutusviise. Teoste loomisel kandis keskset rolli ka keskkonnasõbralikkus ja taaskasutus. Kasutatud on jääkmaterjale või antud päevinäinud olemasolevale uus hingamine. Samuti on elukate juures olulised erinevad aistingud, olgu selleks kallistav pehmus, soojus või raskus, mis moodustab turvalise aseme.
Munadepüha laupäeval, 30. märtsil avas VARES uksed ja kutsus kõiki tihedas programmis osalema.
Ajakava: 14:00 Laura Pinti näituse “Pehme” avamine 15:00 Anni Saviaro uurimustöö esitlus kahanevate linnade teemal 16:00-18:00 Arvamusrännak kliimasäästliku ehituse ja linnaplaneerimise teemal
Märtsi alguses saabus VARESe residentuuri Laura Pint. Laura on arhitekt, kellele põhitöö kõrvalt arhitektuuribüroos meeldib tegutseda kätega ning katsetada erinevaid meediume. Olgu selleks näiteks mööbli ehitamine, õmblemine või nahatööd. Laura esitleb oma pehmeid leiutisi kell 14:00.
Laura eesmärk selle residentuuri jaoks on olnud süveneda mööbli ebatraditsioonilisse disaini ning uurida alternatiivseid ruumilisi konfiguratsioone, hägustades piire ja määratledes ümber suhet ruumi ja selle kasutajate vahel. Teda innustab idee leida võimalusi, kuidas muuta igapäevane standardiseeritud ruum huvitavamaks, põnevamaks ja paindlikumaks. Töö käigus plaanib Laura katsetada erinevate vormide, materjalide ja ehitusviisidega, kasutades mööblitootmise jääkmaterjale. Residentuuri lõpptulemusena valmib mööbliese, mis põhineb uuritud teemadel. Laura soovib, et see ese mitte ainult ei kajastaks tema uurimustöö tulemusi, vaid oleks ka praktiline näide sellest, kuidas arhitektuur ja mööblidisain saavad ühiselt kaasa aidata keskkonnasõbralikule ja loovalt mõtlevale tulevikule.
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kes tuli VARESesse oma doktoritööd kirjutama. Ta uurib linnaplaneerimise valdkonna kahanevas konteksti, keskendudes kasvusõltuvusele linnaplaneerimises. Anni esitlust kahanevate linnade planeerimisest saab tulla kuulama kell 15:00.
Anni uurimuse fookuseks on linnaplaneerimine kahanemise tingimustes, selle õigustus ja seos kasvuga. Töö eesmärgiks on parem mõistmine linnaplaneerimisest kahanemise kontekstis, mille abil saaks muuta planeerimisprotsessid demokraatlikumaks ning luua tööriistu, mis aitaksid leida kahanemisele kohasemaid planeeringulisi lähenemisi. Tema uurimus rõhutab kohaliku konteksti arvestamise vajadust linnaplaneerimises ning määratleb linnade ja valdade lähtepunktide erinevusi. Valga on talle üheks huvitavaks juhtumiuuringuks.
Kell 16–18 viime VARESes läbi arvamusrännaku kliimasäästliku ehituse ja linnaplaneerimise teemal. Tule ka visioneerima ja arutama – sinu ideed võivad jõuda riigi arengustrateegiasse, mõjutada tulevast kliimaseadust ja riigieelarvet!
Teeme ajurünnakut, kuidas võiksid riik ja omavalitsused kõige paremini aidata kaasa Eesti hoonefondi renoveerimisele ning ehitusmaterjalide ringsele-säästlikule kasutamisele. Mõtle näiteks, millises hoones sa praegu elad; kuidas ja millest see ehitatud on; millises majas tahaksid sa ideaalis elada? Kui vaja renoveerida, siis kelle abi ja mille tegemiseks oleks sul vaja? Kas tead mõnda näidet või head tava, kuidas teistes riikides on edukalt julgustatud inimesi oma elamuid renoveerima? Loe teemast lähemalt SIIT.
Arvamusrännak on Kliimaministeeriumi ja Riigikantselei väljahõigatud kaasamisformaat ja üleskutse, et anda inimestele võimalus rääkida kaasa ja koguda ettepanekuid teemadel, mida kliimaseadus võib hakata mõjutama. Ideekorje käigus kogutut arvestatakse kliimaseaduse loomise ja rakendamise juures. Arvamusrännakut modereerib Maria Muuk.
Selgunud on Linnahalli ideevõistluse kolm võidutööd!
26. veebruaril lõppes 7-päevane rahvusvaheline visioonivõistlus, mis ootas kõiki linnaruumist huvitatuid spekuleerima Tallinna müütilise kahepaikse – Linnahalli – tuleviku üle. Võistlusele laekus 47 tööd. Aitäh kõigile osavõtjatele!
Auhinnalisteks võitjateks osutusid tööd nimedega: Uusvana, Linnakivi “One and one, it is one – it is not two.”, Linnahall as Center for Culture, Sports and Music
Kolmele võitjale on ette nähtud 3×1000€ auhind. Võitjad selgusid žürii, publiku ja noorteprogrammis osalenud õpilaste hääletuse tulemusel.
Žürii koosnes viiest arhitektuuri- ja linnaplaneerimise asjatundjast: Owen Hatherley, Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem. Kõikide tööde ja žürii antud kommentaaridega on võimalik tutvuda veebiplatvormil Tandeems. Eestikeelse võistlusülesande avaldas terves mahus Müürileht.
Võistlus on osa Eesti-Läti koostööprojektist, ideevõistluste seeriast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”. Võistluste eesmärgiks oli koguda võimalikult palju ideid, mis võiksid avardada nii linlaste kui otsustajate kujutlussfääri linnaruumist, aga ka kaardistada sellega seonduvat meelsust noorte ruumiloojate seas. Peagi ilmutame ka meiepoolse võistlustulemusi kokkuvõtva artikli.
Juba mõne nädala pärast toimub võistlus Valga linnaojade teemal, rohkem infot selle kohta peagi!
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kelle doktoritöö uurib linnaplaneerimise valdkonna kahanevas konteksti, keskendudes kasvusõltuvusele linnaplaneerimises.
Annit huvitavad kollektiivsus ja horisontaalsed haridussüsteemid, mispärast on ta erinevate kunsti ja arhitektuuri kogukondade liige (näiteks jeesjeesgood kollektiiv). Ta on unistaja, kes armastab R&B muusikat ja on huvitatud tasaarengust.
Anni uurimuse fookuseks on linnaplaneerimine kahanemise tingimustes, selle õigustus ja seos kasvuga. Töö eesmärgiks on parem mõistmine linnaplaneerimisest kahanemise kontekstis, mille abil saaks muuta planeerimisprotsessid demokraatlikumaks ning luua tööriistu, mis aitaksid leida kahanemisele kohasemaid planeeringulisi lähenemisi. Tema uurimus rõhutab kohaliku konteksti arvestamise vajadust linnaplaneerimises ning määratleb linnade ja valdade lähtepunktide erinevusi.
Anni loodab residentuurist leida kollektiivi tuge, võimalust kohtuda uute inimestega, kellega koostööd teha, inspiratsiooni ning rahulikku keskkonda, kus oma uurimuse kallal töötada. Residentuuris keskendub Anni teooria kirjutamisele, milles ta arendab kasvu ja linnaplaneerimise vahelisi põhjendusi uurivat analüüsiraamistikku.
Laura Pint on arhitekt, kes töötab büroos Peeter Pere Arhitektid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala. Põhitöö kõrvalt meeldib talle tegutseda kätega ning katsetada erinevaid meediume. Olgu selleks näiteks mööbli ehitamine, õmblemine või nahatööd.
Laura eesmärk selle residentuuri jaoks on süveneda mööbli ebatraditsioonilisse disaini ning uurida alternatiivseid ruumilisi konfiguratsioone, hägustades piire ja määratledes ümber suhet ruumi ja selle kasutajate vahel.
Teda innustab idee leida võimalusi, kuidas muuta igapäevane standardiseeritud ruum huvitavamaks, põnevamaks ja paindlikumaks. Töö käigus plaanib Laura katsetada erinevate vormide, materjalide ja ehitusviisidega. Samuti kasutada mööblitootmise jääkmaterjale, toetades sellega jätkusuutlikkust.
Residentuuri lõpptulemusena valmib mööbliese, mis põhineb uuritud teemadel. Laura soovib, et see ese mitte ainult ei kajastaks tema uurimustöö tulemusi, vaid oleks ka praktiline näide sellest, kuidas arhitektuur ja mööblidisain saavad ühiselt kaasa aidata keskkonnasõbralikule ja loovalt mõtlevale tulevikule.
24. veebruaril toimus VARESe avanädalavahetus, mille kulminatsiooniks oli päris esimese residendi, Alastair Howardi näituse avamine. Tutvu näitusega, mille üheks peategelaseks on seinast koorunud müütiline karakter, siin:
Inglise keeles võib hoone konstruktsioonile viidata ka kui hoonekoele. Mängides selle mõttega, kujutab Alastairi installatsioon maja kui mitmekihilist kudumit. Erinevaid kihte paiguti eemaldades, paljastades ning teatristsenograafiast tuttavate vahenditega liigutades lisandub ruumile dramaturgiline mõõde, mis toa “elama” paneb. Kujundatud stseeni keskne tegelane on koer, kes on treenitud haistma kõdunevat puitu vanades hoonetes. Eesti keeles võiks Rothound tõlkuda kui Vammipeni. Vammikoer on siin kujutatud kui müütiline detektiiv, kes avastab igas ehituskihis peidetud ajalugu. Tema vorm on auru abil painutatud sellest samast vineerplaadist, millega siin majas 1960.aastatel peegellaed kaeti. Vammikoer peidab end lõuendkulissi taga, mis liigub üles-alla teatritest tuttava lavamehaanika – talisüsteemi – abil. Tärgeldatud linasest kuliss on jäljend seina lambriist ning sellel talletunud ennemuistse linnu fossiilist.Seinale projitseeritud 1:1 termopilt näitab punasena kumava tuleaseme ja seda ümbritsevate tarindite temperatuuri. Ruumi seintel paljanduvad laigud, kus pudenenud krohvi all peidus olev krohvivõrk ning maja kandev püstpalk-konstruktsioon nähtavale tuleb.
24. veebruaril avasime ametlikult-pidulikult VARESe residentuuri. Alastair tutvustas oma VARESe majast koorunud tegelasi, tegime kiluvõikusid, vaatasime presidendi vastuvõttu, võõrustasime külalisi. Esimeste päikesekiirte käes sulanud lumi ja paljastunud pori olid inspiratsiooniks küpsisetordi kaunistamisel.
SÜGIS-TALVE RESIDENDID 2024
VARESe residentuuriprogrammis osaleb aastal 2024 17 residentuuriprojektiga ligikaudu 40 residenti, kelle valisime välja kahe avaliku kutsungi tulemusena välja eelmise aasta lõpus. Tutvustame nüüd teise poolaasta residente:
STUUDIO KOLLEKTIIV koondab endas seitset noort arhitekti: Lill Volmer, Eneli Kleemann, Mia Martina Peil, Saskia Epp Lõhmus, Anna Riin Velner, Katariina Mustasaar, Marie Anette Veesaar. Nad keskenduvad materjalide taaskasutusele, prioritiseerivad keskkonnatundlikku lähenemist arhitektuuriloomele ning teadvustavad endale tohutuid jäätmekoguseid, mida tavapärane ehituspraktika tekitab. Residentuuri vältel uurivad ja koguvad nad looduslikke ning taaskasutatavaid kohalikke materjale, ekperimenteerivad nende omavaheliste dünaamikatega ning keskenduvad enda arhitektuurikeele arendamisele. Töö tulemusena kerkib Valga linnaruumi kohalikest materjalidest installatsioon.
Augustas Lapinskas on Vilniusest pärit kirjanduse, muusika ja tegevuskunsti taustaga arhitekt ning Ditiya Ferdous on New Yorkist Queensist pärit filmitegija. Nende ühine platvorm Space Nursing tegeleb linlike tühermaade kui ökoloogiliselt väärtuslike paikadega. Residentuuri jooksul katsetavad nad bioaktiivsete värvidega, kasutades kohaspetsiifiliste installatsioonide loomisel samblaid, samblikke ja seeni.
Diāna Mikāne on kunstnik ja teadur, kes jagab oma aega Riia ja Nida vahel. Paula Veidenbauma on urbanist, mõnikord etendaja, teinekord kirjutaja, kes elab ja töötab vaheldumisi Riias, Tallinnas ja Viinis. Koos moodustavad nad kunstigrupeeringu gel, mille uurimustöö puudutab igapäevaesteetikat ja postkoloniaalseid praktikaid Nõukogudejärgses ruumis. Residentuuris uurivad nad kohalikke pseudoteaduslikke ehituspraktikaid nagu näiteks veesoonte otsimine nõiavitsa või metallvarrastega.
Anna Tamm on Eesti multimeediakunstnik kes praegu elab Amsterdamis. Ta on lõpetanud fotograafia alal Eesti Kunstiakadeemia ja Gerrit Rietveldi Akadeemia ning omandab hetkel magistrikraadi Sandbergi Instituudi F for Fact allüksuses. Residentuuris lähtub Anna Nõukogude pärandi säilitamise küsimusest ning keskendub seejuures Valga mööblivabriku toodanguna valmistatud pikendatavale söögilauale Projekt nr. 16, mis siiani paljudes kodudes olemas on ning millega seotud isiklikke lugusid ta koguda plaanib.
CONSTRUCTLABon erialadeülene disaini ja ehitust ühendav võrgustik, mis ületab traditsioonilise töödejaotuse ning toob kokku mitmekülgselt andekad arhitektid-ehitajad, sotsioloogid, linnaplaneerijad, graafilised disainerid, kuraatorid, õppejõud ja veebiarendajad, kes osalevad protsessis visandidest ehitusplatsini. Residentuuri jooksul valmib Eesti-Läti piiril ConstructLabi ja huvitatud kohalike ühisloomena jõeäärne paviljon.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Residentuure toetavad Eesti Kultuuriministeerium, KULKA, Nordic Culture Point ja LoovEuroopa “Culture Moves Europe” ning Saksamaa suursaatkond Tallinnas.
Fotol Space Nursingu sekkumine Sheffieldis, Kelhami saarel. August 2023. Foto autor: Lukas Jusas
VÕISTLUS: LINNAHALLI VÕIMALIKUD TULEVIKUD
Algas ideevõistlus “Linnahalli võimalikud tulevikud”!
Lühiformaadis 7-päevane rahvusvaheline visioonivõistlus ootab osalema kõiki linnaruumist huvitatuid ja spekuleerima Tallinna müütilise kahepaikse, Linnahalli tuleviku üle.
Eestikeelse võistlusülesande avaldas terves mahus Müürileht. Ingliskeelse võistlusülesande ning alusmaterjalid leiab veebiplatvormilt Tandeems. 1-3 pildist ja tekstist koosnev võistlustöö tuleb esitada sealsamas hiljemalt 26. veebruaril.
Kolmele võitjale on ette nähtud 3×1000€ auhind. Igale esitatud tööle annavad kirjaliku tagasiside viis arhitektuuri- ja linnaplaneerimise asjatundjat: Owen Hatherley, Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem.
Kolm parimat võidutööd valitakse välja veebihääletuse tulemusel, milles osalevad žürii, kõrvalprogrammist osa võtvad noored ja publik.
Võistlus tõukub viimastel kuudel taaselustunud Linnahalli teemalisest poleemikast ning selle eesmärgiks on koguda võimalikult palju erinevaid ideid, tulevikustsenaariume ja võimalikke kasutusi, mis aitaks laiendada nii linlaste kui ka otsustajate kujutlussfääri seoses Linnahalliga. Oodatud on tundlikud sekkumised, lennukad spekulatsioonid ja jalad maas lahendused. Aga ka konstruktiivsed utoopiad, mis mõtestavad ümber tavapäraseid praktikaid, ent mille juured on meid ümbritsevas olevikus, mitte piiramatute ressurssidega ideaalmaailmas.
Inspiratsiooniks: 5 miniloengut Sissejuhatuseks palusime viielt arhitektuuripraktikult ja-teoreetikult sõnavõtte, mis inspireeriksid ideevõistlusest osa võtma: Multiple Views on Linnahall Juttu tuleb Linnahalli ruumilisest potentsiaalist, arhitektuursetest paralleelidest, haruldastest ehituskonstruktsioonidest, inimskaalast ning metafüüsilisest mõõtmest.
Võistlust korraldab Valga Arhitektuuriresidentuur VARES koostöös Läti ideevõistluste platvormiga TANDEEMS ja Tallinna Strateegiakeskusega. Võistlus on osa ideevõistluste sarjast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”.
VARESe residentuuriprogrammis osaleb aastal 2024 17 residentuuriprojektiga ligikaudu 40 residenti, kelle valisime välja kahe avaliku kutsungi tulemusena välja eelmise aasta lõpus.
Esimesel poolaastal osalevad põhiprogrammis residendid meilt ja mujalt:
Alastair Howard on Inglismaalt pärit arhitekt. Huvi stsenograafia vastu paneb teda katsetama lavaehituses kasutatavate mehhanismidega, mille tulemusena sünnivad VARESe maja animeerivad leiutised.
Laura Pint on Eesti arhitekt, kelle residentuuri lähtepunktiks on omadussõna “pehme”. Tema residentuuri jooksul valmivad mööblitootmise ülejääkidest installatsioonid nii VARESe majja kui ka Valga linna.
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kes kirjutab väitekirja kahanevatest linnadest ning õiglasest linnaplaneerimisest. Valga on talle huvitavaks juhtumiuuringuks ning kohalikele esitleb ta oma senise uurimuse tulemusi.
DE JENZ on Norra lääneranniku pisikesel saarel elutsev ja töötav kunstnike duo Vibeke Jensen & Santiago De Waele. Residentuuris olles plaanivad nad avastada kogukonda kaasates ja lugusid kogudes Valga-Valka kaksiklinna eripärasid, mis lõpuks manifesteerub ruumilise sekkumisena.
Ben Weir on Põhja-Iirimaalt pärit arhitekt, kelle loomingu huviorbiidis on (kunstnike) prekaarsed ja muutustele avatud elutingimused. Residentuuris olles plaanib ta vabastada küttekehad nende tavapärasest kohtkindlusest. Selleks kavandab ja ehitab ta kuumust kiirgavate mööblitükkide perekonna, igapäevase matkaloleku isemoodi saatjateks.
Ola Lewczyk on Poola kunstnik, kes residentuuris olles valmistab kohalikest (orgaanilistest) leidmaterjalidest (nagu ehitusprügi, tolm, juusked, liiv jne) telliseid. Selle kaudu püüab ta leida viise, kuidas ümbermõtestada kohalikkusel põhinevat materjalitootmist ning sidet ümbrusega.
Liis Vares on Eesti koreograaf ja kunstnik. Teda huvitavad ruumid, mis ilmnevad siis kui lahti lasta funktsionaalsusest ning väljakujunenud esteetilisest meelest ja normidest. Ta näeb füüsilise ja virtuaalse ruumi ühendamises potentsiaali kehalisest erivajadusest ning perifeersusest tingitud eraldatuse vähendamiseks.
Jinseok Choion Lõuna-Koreast pärit ning praegu Los Angeleses töötav interdistsiplinaarne kunstnik. Valgas avab ta kohalikele suunatud parandustöökoja, et mõtiskleda manuaalse töö, produktiivsuse ja tootlikkuse tähenduste üle tänapäeva ühiskonnas.
Päär Keedus & Karolin Kull on Eesti sisearhitektid, keda käivitavad kohalikkus, taaskasutatud materjalid ja ise-ehitus. Valka plaanivad nad luua koha-spetsiifilise installatsiooni.
Suvel toimub kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, milles osalevad 7 arhitekti valisime välja eraldi kutsungiga. Emel Tuupainen, Jack O’Hagan, Sandra Mirka, Aistė Gaidilionytė, Kamilė Vasiliauskaitė, Jakob D’Herde pühenduvad igaüks omal moel meid järjest enam ümbritsevate odavate, kiirete ja ebakindlate materjalidega katsetamisele ning nende järelelu uurimisele. Residentuur päädib grupinäitusega augusti keskel.
Juuni esimesel nädalal võõrustame kunstnikke-uurijaid Baltic Lines’i projektist. Residentuur on osa suuremast uurimustööst, mis käsitleb Balti regiooni (rööbas)ühendusi ja geopoliitilisi arenguid kriitilise urbanismi vaatepunktist, keskendudes peamiselt Rail Baltica megaprojektile.
2024 aasta igal kuul toimub Valga linnas vähemalt üks avalik sündmus, mille raames tutvustavad VARESe residendid oma töid ja tegemisi nii kohalikele kui ka laiemale publikule.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Residentuure toetavad Eesti Kultuuriministeerium, KULKA, Nordic Culture Point ja LoovEuroopa “Culture Moves Europe” ning Saksamaa suursaatkond Tallinnas.
Foto: Jinseok Choi. “Valge kuup”, 2012. Vanast algkoolist leitud hüljatud mööbel ja objektid
VARESE ESIMENE RESIDENT
Tervitame oma päris esimest residenti, Alastair Howardit!
Veebruari alguses saabus Manchesterist Valka Alastair Howard (UK), kes on arhitektina praktiseerinud nii New Yorgi kui ka Londoni arhitektuuri- ja inseneribüroodes. Viimati töötas ta Londoni Kuninglikus Ooperiteatris koos käsitöömeistritega ooperi ja balleti lavakujundusi kavandades ja ehitades. Selle kogemuse alusel hakkab ta ka VARESe majas toimetama.
Tema eksperimendid lähtuvad tektoonikast, kohandades lavaehitusest tuttavaid kontseptsioone, tehnikaid ja kinnitussüsteeme. Residentuuri käigus sünnivad mehhaanilised leiutised, mis kasutavad nööre, kangaid, rihmarattaid, liivakotte ning puitkonstruktsioone – lavaehitusele omaseid kokku- ja lahtikäivaid tarindeid. Need mehhanismid hakkavad peitma ja paljastama, tõmbama, pingutama, tõstma ja langetama maja erinevaid kihte, animeerides aastate jooksul sinna kogunenut ja tehtut. Stsenograafiliste konstruktsioonide funktsioon ja vorm kujuneb residentuuriperioodi jooksul, otsides inspiratsiooni residentuuris olemasolevast materjalist, selle elanikest, hoone ülesehitusest ja iseärasustest ning Valga linnast.
Alastairi leiutisi eksponeerivat näitust “Elav ruum” saab tulla vaatama 24. ja 25. veebruaril.
→ KUTSE ON LÕPPENUD JA RESIDENDID ON VALITUD → Residentuuri periood: 1-2 kuud vahemikus veebruar-detsember 2024 → Loojad või kollektiivid erinevatelt ruumierialadelt → Stipendium + sõidutoetus → Ootasime taotlusi kuni 20. novembrini 2023
Kuidas tegutseda arhitektina maailmas, kus ruumilised praktikad tõukuvad üha enam turuloogikast, kus uue ehitamist eelistatakse olemasoleva parandamisele ning valitseb standardiseeritud ruumi ületootmine, sellal kui vernakulaarsed tehnikad ja meisterlikkus muutuvad üha haruldasemaks? Kas võib olla, et ruumiloomepraktikate ning ehitusmeetodite standardiseerumise ning üksnes spetsialistide kätte koondumise mõju avaldub ajapikku ka meid ümbritsevates ruumides ja elus, mida seal elatakse, kaotades sealt ootamatu, omanäolise ja veidra?
Praktiliste utopistidena oleme võtnud eesmärgiks katsetada alternatiivseid tegutsemisviise, kasutades ainesena juba olemasolevaid materjale ja ruume. Toome käelised tegevused tagasi arhitektuuri, kombineerides vanu tehnikaid uute tehnoloogiatega ning pidades alati silmas laiemat pilti: kust materjalid tulevad, kui pikk on ühe hoone eluiga ja mis saab pärast lõppu? Uue ehitamise asemel keskendume olemasoleva eest hoolitsemisele – kuidas leidlikult renoveerida, parandada, ümber ehitada ja taaskasutada? Tegeleme materjalikorilusega nii linnas kui perifeerias ning nuputame, kuidas taaskasutada nii traditsioonilisi väärismaterjale kui ka tänapäevaseid odavmaterjale. Materjalide elutsükli pikendamine on üks residentuuri aluspõhimõtteid.
Tundlik ja säästev lähenemine materjalidele on alusraamistik, mille pinnalt julgustame residente tegelema isiklikust huvist ja vaimustusest lähtuvate projektidega erinevates meediumites ja skaalades: olmerutiinide taasleiutamisest, igapäevaste ruumide ning esemete fantaasiarikkast ümbermõtestamisest linnaruumisekkumiste, spekulatiivsete utoopiate ja sotsiaalse kriitikani – kunstist teadustööni.
Varese majast ja Valga linnast saab katselava residentide ideedele ja installatsioonidele. Residentuurihoone, mis viimase pea saja aasta jooksul on põhiliselt koolimajana kasutuses olnud, muutub majamuuseumiks, olles residentide loometegevuse objektiks ja mänguruumiks, kus katsetada läbi ehitusmeetodeid ja ruumilisi olukordi.
KEDA OTSISIME?
VARES on avatud kõigile, kelle töö ja mõttemaailm seostub residentuuri filosoofiaga. Ootame professionaale, amatööre, tudengid, kirjutajaid ja mõtlejaid, pärandihoidjaid, geograafe, ehitajaid, maastikuarhitekte, urbaniste, nii praktikuid kui teoreetikuid, kes soovivad ümber mõtestada ja praktiseerida alternatiivset ruumiloomet.
Residentuuri said kandideerida nii üksikisikud kui ka grupid. Residentuuri perioodiks on kunstnikele määratud nii päevaraha, sõidutoetus kui ka produktsiooni eelarve. Ühe residentuuri pikkus on 1–2 kuud. Ootame igalt osalejalt residentuuri lõpus kokkuvõtet (esitlus, trükis, näitus, seminar jne), mis on suunatud Valga elanikele ning laiemale publikule Eestis ja Lätist.
Residendid valisid VARESe kuraatorid ja projektijuhid Margus Tammik, Mari Möldre, Merilin Kaup, Triin Reidla and Ulla Alla.
Novembri esimestel päevadel seadsid ennast VARESes sisse EKA I kursuse arhitektuuritudengid, et juhatada sisse Varjualuse kursus. Varjualune on üks arhitektuuri stuudiumi esimese kursuse keskseid projekte – katsetused ruumi, vormi ja materjaliga inimkeha skaalas. Kuna sel aastal käsitletakse lagunevat hoonepärandit potentsiaalse ehitusmaterjalina, siis kuulus sissejuhatuse juurde ka välitöö hüljatud hoonetes: kolamine, vaatlused nii silmade kui kätega, sealhulgas seinte ja põrandate sisse piilumine, ning viimaks nähtu põhjal järelduste tegemine.
Juhendajad: Elina Liiva, Helena Rummo, Margus Tammik, Mari Möldre, Merilin Kaup
SULETUD RESIDENTUURIKUTSE: KAHTLASTE MATERJALIDE JÄÄTMAA
Kuni 10. oktoobrini 2023 ootas VARES ruumipraktikuid ja -teoreetikuid kandideerima 2024. aasta kaheks suvekuuks tasustatud ja grupinäitusega päädivasse residentuuri. VARESe esimese avaliku kutse teemaks on kiirmoearhitektuuris ja mööblidisainis kasutatavad lühikese elueaga puruplaadid, nagu MDF ja OSB, mille mainet ootame residentide poolt uuesti üles ehitama või hävitama.
Grupiresidentuuri teemaks on kahtlased materjalid, ehk see küsitava, kaheldava, vaieldava väärtusega mateeria, mis moodustab suure osa meid ümbritsevatest mööblitükkidest, seintest, põrandatest ja lagedest. Üha laienev arutelu materjalide taaskasutuse üle on siiani keskendunud peamiselt lihtmaterjalidele (nagu puit, kivi ja ka metall), mille väärtuses on raske kahelda ning mida on lihtsam demonteerida ning uute vajaduste jaoks taaskasutada. Madala kvaliteediga liitmaterjalide, näiteks tööstuslikult toodetud puruplaatide (sealhulgas MDF, OSB jm) ringlussevõtmine on palju keerulisem. Tööstusjääkidest koosnevad ning erinevates keemilistes ühendites immutatud plaatmaterjalid on oma omaduste tõttu lühikese elueaga ning koostisainete poolest vähemalt sama ebausaldusväärsed nagu doktorivorst. Järjekordne maha jäetud IKEA kapp, maha võetud näitus, uuendatud kool ja kontor või kunagine euroremont tähendavad lisandust kahtlaste materjalide prügihunnikusse. Kehv vastupidavus, aga odavalt kättesaadavus ärgitavad debatile materjali väärtuste üle: miks mõndasid materjale koheldakse kultuuriliselt kui halbu või häid ning milliseid alternatiive on kiirmoe kombel toimetavatele arhitektuurile ja mööblidisainile, mis meie prügilaid täidavad? VARES kutsub kultiveerima avastuslikku ja brikolöörlikku mõtteviisi, mis leiaks võimalusi, kuidas töötada erisuguste, sealhulgas kaheldava väärtusega materjalide ja leidobjektidega, vältides samal ajal otse tootmisliinilt tulnud neitsimaterjale.
Kutsusime ruumiga tegelejaid: arhitekte, tudengeid, ruumikunstnikke, kirjutajaid, ametnikke, aktiviste, ehitajaid – kõiki kes töötavad materjali ja ruumiga meie ümber – eksperimenteerima kahtlaste materjalidega. Residentuuri eesmärk on avastada, uurida, kirjutada, (taas)luua või hävitada nende toksiliste, odavate ja möödavaadatud materjalide maine, leida tähendust puruplaadis.
Residentuuri kandideerisid nii üksikisikud kui ka grupid (kuni 3-liikmelised) Loov Euroopa riikide kodanikele; tasustatud residentuurikohti oli kokku kuni 7. Residentuuriperiood on kaks kuud, 17.06.2024-15.08.2024, ja see päädib grupinäitusega, mis on ühtlasi VARESe 2024. aasta suvekooli käimalükkavaks ürituseks.
Suvel 2023 kutsusime kolleege-sõpru-tuttavaid talgutele, et kohandada Valga linnas Uus tn 35 asuv maja ruumikunstnike residentuuriks ja kokkutulemise kohaks. Tegutsesime ühiselt kahel augustinädalal: 31.07.–6.08. ja 21.–27.08.
Selle aja jooksul oli plaanis tühjaks jäänud koolimaja erinevate töötubade-talgute käigus intensiivselt kodustada. Fookuses oli ehitamine ja parandamine, vanamaterjali kogumine ja taas/korduskasutus ning residentuuris eluks vajalike funktsioonide sisseseadmine. Koos õnnestus muuhulgas värske jume anda fuajeele, luua köögi- ja söögituba ning eksperimentaalse põrandaküttega spa-vannituba – kõik enamjaolt taaskasutatud materjalist.
Laupäeval, 26. augustil avasime uksed linnarahvale ning õhtul tähistasime talgute lõppu tantsupeoga. Ühtekokku liitus meiega üle 30 abilise, kes aitasid värvida, ehitada, koristada, lõigata, plaatida, leiutada, arutada, kokata ja seltsida. Oleme väga tänulikud!
2023 kevadsemestril juhendasime Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri eriala teise kursuse projekti “Haridusruum”, mis keskendus käelistele ja kontseptuaalsetele väljendusoskustele ja otsis läbi uurimuste, tegevuste, katsetuste, dokumenteerimise, lugemise, sõnastamise ja mõtestamise “omaharidusruumi” võimalusi ja väljendusi.
Aprillis veetsime üheskoos värskelt VARESeks saanud koolimajas nädala ning maikuus tutvustasid tudengid oma sekkumisi, protsessi ja materjaliotsinguid. Teemad olid elulised ja igavesed: kuivamine, aeg, haprus, frustratsioon, ununemine, keskendume, komad, hetked.
Tudengid/esimesed residendid: Marleen Armulik, Katarina Ild, Laura Movits, Getter Pihlak, Elle Marie Randoja, Jaan Repnikov, Sven Christian Arthur Samyn, Mirjam Vaht. Kursust juhendasid: Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre, Margus Tammik, Malle Jürgenson. Külaliskriitikud: Gregor Taul, Alina Nurmist.
Valga arhitektuuriresidentuur VARES asub 1936. aastal valminud koolimajas, mis vahepeal on kasutust leidnud tütarlaste internaadina ning viimati täiskasvanute kaugõppegümnaasiumina.
Enamikust klassiruumidest on nüüdseks saanud resideerumiseks mugavad pesad, ent maja jääb tooreks ning avatuks sekkumistele ja ümbermõtestamistele.
Lisaks viieteistkümnele ahjule on majal kaks korrust, neliteist tuba, neli konkut, kelder ja pööning. Püstpalkidest seinad punaseks värvitud tellisvoodri taga, looduskivist vundamendid ja hämar veekogu keldri betoonvõlvide all.
Ajapikku on algosakestele uusi kihte peale laotud – üksteise kohal on ajastutruult laudpõrand, soome papp, PVC. Seinte seest võib leida nii mõnegi kinniehitatud ukse. Üheksa kihti värvi. Ja palju muud. Maja nagu kihiline küpsis.
K: Milline hakkab olema VARESe programm? Keda ootate residendiks kandideerima ja üritustel osalema?
V: Valga Arhitektuuriresidentuuri ehk VARESe eesmärk on võõrustada ruumiloomega tegelevaid residente ning suvekoole, seminare ja töötubasid. Valgas asuv kõpitsemisele avatud residentuurihoone on nende tegevuste lähtepunkt, tegutsemisbaas, materjaliladu ja omamoodi majamuuseum, millesse koguneb aastate jooksul ja kutsutud külaliste abil jälgi, mis maja ja residentuuri lugu jutustavad.
Ootame kandideerima ja osalema erinevate valdkondade ja rahvuste esindajaid, kes soovivad läbi viia käsitöölisi-ringmajanduslikke eksperimente, suhestuda Valga põneva geopoliitilise positsiooniga, tegeleda temaatilise vaimutööga ning osaleda iseendale ja kogukonnale alternatiivse ja inspireeriva ruumikogemuse loomises.
2024. aasta residentuuritaotluste vooru avame sügisel 2023 ning ootame residente VARESesse alates uue aasta veebruarist. Residentuuri pikkus on tüüpiliselt umbes kuu aega. Meil on võimalik pakkuda igale residendile ka väikest stipendiumi. Residentuuriperioodi käigus või lõpuks peaks valmima mingit sorti avalik esitlus: loeng, näitus, sündmus linnarahvale, avatud stuudio, installatsiooni avamine vms.
Julgustame kasutama VARESe maja uurimisobjekti ja keskkonnana, mida residentuuri jooksul arendada, aga ka suhestuma Valga linnaruumi või maapiirkondadega laiemalt.
Oodatud on: → nii praktikud kui teoreetikud → nii üksikisikud kui loomekollektiivid → iseäranis tegutsejad Baltikumist ja põhjamaadest, aga ka mujalt → ka töökollektiivid, kes soovivad hoogtöö formaadis iseseisvalt konverentsi või töötuba läbi viia
Lisaks regulaarsele residentuuriprogrammile, mille raames hakkavad aset leidma sagedad avalikud üritused, viime VARESes läbi talve- ja suvekoole ning kursuseid ruumikunstitudengitele.
Samuti leiab 2024. aasta suvel aset intensiivresidentuur “Sketchy materials wasteland”, mille raames ootame gruppi erinevaid residente kahe kuu jooksul ühiselt tegelema taaskasutamise esteetika ja nn kolematerjalide teemaga. Infot selle ja teiste avalike sündmuste kohta saab meie Instagramist, Facebookist või uudiskirjast.
K: Millised on majutus- ja elamistingimused VARESes?
V: VARESe majas on olemas köök ja pesemisvõimalused, üks tõhusamalt sisustatud magamistuba ning tekke-patju-madratseid ka enamate voodikohtade tekitamiseks. Olemas on ka beebihälle ja lastevoodeid, võimalik on tulla koos lastega.
Residentuur asub endises koolimajas aadressil Uus 35, Valga. Lähedal asuvad erinevad poed ja toitlustusasutused; Valga linnaväljak asub 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Residentuuris on linnas ringi liikumiseks olemas mõned jalgrattad, võime aidata ka mootorsõidukiga transpordi organiseerimisega (kaubik, auto vmt).
Majas on kaks korrust, mõlemal seitse tuba. Kogu maja on ahiküttega, millega resident peaks tegelema vähemalt osaliselt ka ise. Talvehooajal maja kahaneb ehk kasutatavad on vaid need toad, mida ise jaksame ära kütta.
Majas ei elata püsivalt, samuti pole meil eraldi majahaldurit, seega võiksid arvestada, et siin viibides kulub vähemalt tunnike päevast majapidamise eest hoolitsemisele ja tema “kodustamine” on meie kõigi ühine kätetöö.
K: Miks just Valga? Kuidas sinna saada?
V: Osa meist organiseeris Valgas 2020. aastal aset leidnud rahvusvahelist alternatiivse arhitektuurihariduse suvekooli EASA Apathy. Tänu Valga linnaarhitekt Jiri Tinterale ja Tartu 2024 kultuuripealinna Lõuna-Eesti programmile saime 2023. aastal võimaluse asutada residentuur vanasse koolimajja, kus varasemalt tegutses Valga Kaugõppegümnaasium.
Valga on 12 000 elanikuga Eesti kõige lõunapoolsem linn, mis asub piiri peal – 400 meetri kaugusel VARESest algab lätikeelne Valka ja piiripostide vahele on viimastel aastatel tekkinud põnev kaasaegne kaksiklinnaruum. Ühest küljest on Valga tüüpiline kahaneva elanikkonnaga endine tööstuslinn, kus palju mahajäetud ja kehvas seisus rajatisi ootab oma saatust. Teisalt moodustab siinne mitmerahvuslisus, inimmõõtmelisus ja omaalgatuslikkus inspireeriva konteksti tegeleda inimkonda kimbutavate teemadega nagu taaskasutus, tasaareng ja ellujäämisoskused.
Seltsi eesmärkideks on on panustada Eesti arhitektuuri, ruumikultuuri ja -hariduse kvaliteedi tõstmisesse, pakkuda lisaväärtust ja huvilisi kaasavaid tegevusi akadeemilise hariduse kõrvale, osaleda arhitektuurivaldkonda kujundavates aruteludes ning ehitada võrgustikku ruumi ja muude loomevaldkondade vahel. Selle saavutamiseks on ühing võtnud eesmärgiks luua arhitektuurifookusega loomeresidentuur.
Margus on Eestis tegutsev vabakutseline arhitekt. Ta lõpetas 2021. a. Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala, mille kõrvalt kogunud arhitektuuri ja ruumikunsti juhendamise kogemusi nii põhi-, kesk-, kui ülikooliõpilastega. Harivate ja loominguliste keskkondadega on seotud ka suurem osa tema senistest projektidest – kuraatori või kunstnikupositsioonilt erinevatel biennaalidel või omaalgatuslikus garaažigaleriis Garaaž49. Marguse kirg ruumiloomes on kõik see, mida loome ise kätega, tajume vahetult kehaga või kogeme läbi sündmuste – praktika, mille ühisnimetajaks on ettevõtmine Käed Teevad Asju.
ULLA ALLA
VARESe asutajaliige
Ulla on Eestis ja Gruusias tegutsev arhitekt ja ruumikunstnik. Ta on loomekollektiivi GRBGKDS (Tbilisi, Gruusia) üks asutajatest, mis tegeleb puutöö, tarbekunsti ja restaureerimisega. Ta on alates 2018 olnud vabakutseline loengupidaja Eesti Kunstiakadeemias ning juhendanud töötubasid nii kodus kui välismaal. Tema praegune loometöö keskendub käelistele tegevustele ja materjalikatsetustele, mängides tolmu, puidu ja ülejäänud käepäraste jääkidega.
MERILIN KAUP
VARESe asutajaliige
MARI MÖLDRE
VARESe asutajaliige
TRIIN REIDLA
VARESe asutajaliige
MARIA MUUK
VARESe graafiline disainer
Maria on vabakutseline graafiline disainer, kes tegutseb peamiselt Eesti kultuuriväljal ning uurib kohalikku trükidisainiajalugu. VARESele visuaalseid materjale luues katsetab ta võimalusi mittedigitaalsete graafika- ja disainivahendite kasutamiseks, rakendades pärandtehnoloogiaid ja käepäraseid füüsilisi materjale tänapäevaste visuaalkommunikatsiooni väljundite loomiseks.
Veebilehe programmeeris Patrick Zavadskis Kirjatüüp: Katlamaja, autor Aimur Takk (Tüpokompanii)
