VARES on rahvusvaheline erialadeülene ruumiloome residentuur, mille pealisülesanne on otsida, leida ja luua alternatiivseid ruumiloomepraktikaid, mis ei põhine turuloogikal, vaid ennekõike soovil luua ruume ja paiku, mis rikastaksid igapäevaelu, võimestaksid kohalikku kogukonda ning kasutaksid ära Valga linna eripärasid.
Meie tegevusteks ja huvideks on aeglase arhitektuuri praktiseerimine, arhitektuurimaailma erialane mõtestamine, ununenud ja vanade töömeetodite õppimine, katsetamine ning elus hoidmine, ruumiloomega seotud inimestele eluaegse õppepaiga loomine ning materjaliringlus.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
Need oleme meie: Margus, Merilin, Mari ja Ulla (ja vahel ka Nika). Oleme ühistest õpinguteaastatest väljakujunenud pundina koos tegutsenud mõned aastad, püüdes erinevates konfiguratsioonides ja rollides (kuraatorid, ruumikunstnikud, juhendajad, õppejõud, projektijuhid, logistikud jne) arhitektuuri loomist ning sisu nii endi kui ka teiste jaoks mõtestada. Alates tänavusest aastast on selle ühise omaalgatusliku pingutuse nimeks VARES.
ULLA ALLA
VARESe asutajaliige
Ulla on Eestis ja Gruusias tegutsev arhitekt ja ruumikunstnik. Ta on loomekollektiivi GRBGKDS (Tbilisi, Gruusia) üks asutajatest, mis tegeleb puutöö, tarbekunsti ja restaureerimisega. Ta on alates 2018 olnud vabakutseline loengupidaja Eesti Kunstiakadeemias ning juhendanud töötubasid nii kodus kui välismaal. Tema praegune loometöö keskendub käelistele tegevustele ja materjalikatsetustele, mängides tolmu, puidu ja ülejäänud käepäraste jääkidega.
MERILIN KAUP
VARESe asutajaliige
Merilin on Eestis tegutsev vabakutseline arhitekt-kunstnik. Ta lõpetas 2022. a. Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala. Nii oma magistritööga kui muu loomingu ja tegevustega on Merilin andnud olulise panuse arhitektuuri ja selle laiema rolli mõtestamisse, lisades siinsele arhitektuuriväljale mitmeid uusi ideid ja teemasid. Tema Eesti Kunstiakadeemias tehtud magistritöö „Praktilised utoopiad“ sai oktoobris 2022 esikoha BAUA (Balti Arhitektide Liitude Assotsiatsiooni) tudengipreemiate konkursil. Merilini senine suurim tunnustus on pääsemine oma magistritööga maailma arhitektuurivaldkonna ühe olulisima preemia – Mies van der Rohe Award 2023 – noorte talentide finalistide hulka. Selline tunnustus on Eesti arhitektuurielus esmakordne.
MARI MÖLDRE
VARESe asutajaliige
Mari on Eestis tegutsev arhitekt. Ta lõpetas 2021. a. EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala. Alates 2016 on Mari töötanud koos b210 arhitektidega. Ta toimetab peamiselt erinevate näituste kallal nii kuraatori, ruumikujundajana kui ka teoste loojana kodu- ja välismaal. Mari oli Iiri-Eesti puiduteemalise näituseprojekti “Mu maja pole puudest, mis kasvad kodu taga metsas” ning XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku “Kodupeatus” üks kuraatoritest. Hetkel paeluvad teda muude asjade kõrval mosaiigi- ja müüritööd, kandes siis paslikult oma nime anagrammi Mördi Elmar.
MARGUS TAMMIK
VARESe asutajaliige
Margus on Eestis tegutsev vabakutseline arhitekt. Ta lõpetas 2021. a. Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala, mille kõrvalt on kogunud arhitektuuri ja ruumikunsti juhendamise kogemusi nii põhi-, kesk-, kui ülikooliõpilastega. Harivate ja loominguliste keskkondadega on seotud ka suurem osa tema senistest projektidest – kuraatori või kunstnikupositsioonilt erinevatel biennaalidel või omaalgatuslikus garaažigaleriis Garaaž49. Marguse kirg ruumiloomes on kõik see, mida loome ise kätega, tajume vahetult kehaga või kogeme läbi sündmuste – praktika, mille ühisnimetajaks on ettevõtmine Käed Teevad Asju.
TRIIN REIDLA
VARESe asutajaliige
Triin Reidla on kultuuripärandi spetsialist, toimetaja ja arhitektuuriloolane, kes jätkab hetkel doktoriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias. Ta on Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja arhitektuuri säilitamise õppeaine juht. Tema uurimistöö keskendub 1980. aastate Eesti arhitektuurile. Teda huvitavad küsimused pärandi säilitamise, jätkusuutlikuse ja ringmajanduse teemal. Triin on aidanud kaasa VARESE käimalükkamisel, hetkel aga aktiivselt selle tegemistes ei osale.
MARIA MUUK
VARESe graafiline disainer
Maria on vabakutseline graafiline disainer, kes tegutseb peamiselt Eesti kultuuriväljal ning uurib kohalikku trükidisainiajalugu. VARESele visuaalseid materjale luues katsetab ta võimalusi mittedigitaalsete graafika- ja disainivahendite kasutamiseks, rakendades pärandtehnoloogiaid ja käepäraseid füüsilisi materjale tänapäevaste visuaalkommunikatsiooni väljundite loomiseks.
Veebilehe programmeeris Patrick Zavadskis Kirjatüüp: Katlamaja, autor Aimur Takk (Tüpokompanii)
MTÜ EESTI NOORE ARHITEKTUURI SELTS
VARESe juhtorganisatsioon
Seltsi eesmärkideks on on panustada Eesti arhitektuuri, ruumikultuuri ja -hariduse kvaliteedi tõstmisesse, pakkuda lisaväärtust ja huvilisi kaasavaid tegevusi akadeemilise hariduse kõrvale, osaleda arhitektuurivaldkonda kujundavates aruteludes ning ehitada võrgustikku ruumi ja muude loomevaldkondade vahel. Selle saavutamiseks on ühing võtnud eesmärgiks luua arhitektuurifookusega loomeresidentuur.
K: Milline hakkab olema VARESe programm? Keda ootate residendiks kandideerima ja üritustel osalema?
V: Valga Arhitektuuriresidentuuri ehk VARESe eesmärk on võõrustada ruumiloomega tegelevaid residente ning suvekoole, seminare ja töötubasid. Valgas asuv kõpitsemisele avatud residentuurihoone on nende tegevuste lähtepunkt, tegutsemisbaas, materjaliladu ja omamoodi majamuuseum, millesse koguneb aastate jooksul ja kutsutud külaliste abil jälgi, mis maja ja residentuuri lugu jutustavad.
Ootame kandideerima ja osalema erinevate valdkondade ja rahvuste esindajaid, kes soovivad läbi viia käsitöölisi-ringmajanduslikke eksperimente, suhestuda Valga põneva geopoliitilise positsiooniga, tegeleda temaatilise vaimutööga ning osaleda iseendale ja kogukonnale alternatiivse ja inspireeriva ruumikogemuse loomises.
2024. aasta residentuuritaotluste vooru avame sügisel 2023 ning ootame residente VARESesse alates uue aasta veebruarist. Residentuuri pikkus on tüüpiliselt umbes kuu aega. Meil on võimalik pakkuda igale residendile ka väikest stipendiumi. Residentuuriperioodi käigus või lõpuks peaks valmima mingit sorti avalik esitlus: loeng, näitus, sündmus linnarahvale, avatud stuudio, installatsiooni avamine vms.
Julgustame kasutama VARESe maja uurimisobjekti ja keskkonnana, mida residentuuri jooksul arendada, aga ka suhestuma Valga linnaruumi või maapiirkondadega laiemalt.
Oodatud on: → nii praktikud kui teoreetikud → nii üksikisikud kui loomekollektiivid → iseäranis tegutsejad Baltikumist ja põhjamaadest, aga ka mujalt → ka töökollektiivid, kes soovivad hoogtöö formaadis iseseisvalt konverentsi või töötuba läbi viia
Lisaks regulaarsele residentuuriprogrammile, mille raames hakkavad aset leidma sagedad avalikud üritused, viime VARESes läbi talve- ja suvekoole ning kursuseid ruumikunstitudengitele.
Samuti leiab 2024. aasta suvel aset intensiivresidentuur “Sketchy materials wasteland”, mille raames ootame gruppi erinevaid residente kahe kuu jooksul ühiselt tegelema taaskasutamise esteetika ja nn kolematerjalide teemaga. Infot selle ja teiste avalike sündmuste kohta saab meie Instagramist, Facebookist või uudiskirjast.
K: Millised on majutus- ja elamistingimused VARESes?
V: VARESe majas on olemas köök ja pesemisvõimalused, üks tõhusamalt sisustatud magamistuba ning tekke-patju-madratseid ka enamate voodikohtade tekitamiseks. Olemas on ka beebihälle ja lastevoodeid, võimalik on tulla koos lastega.
Residentuur asub endises koolimajas aadressil Uus 35, Valga. Lähedal asuvad erinevad poed ja toitlustusasutused; Valga linnaväljak asub 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Residentuuris on linnas ringi liikumiseks olemas mõned jalgrattad, võime aidata ka mootorsõidukiga transpordi organiseerimisega (kaubik, auto vmt).
Majas on kaks korrust, mõlemal seitse tuba. Kogu maja on ahiküttega, millega resident peaks tegelema vähemalt osaliselt ka ise. Talvehooajal maja kahaneb ehk kasutatavad on vaid need toad, mida ise jaksame ära kütta.
Majas ei elata püsivalt, samuti pole meil eraldi majahaldurit, seega võiksid arvestada, et siin viibides kulub vähemalt tunnike päevast majapidamise eest hoolitsemisele ja tema “kodustamine” on meie kõigi ühine kätetöö.
K: Miks just Valga? Kuidas sinna saada?
V: Osa meist organiseeris Valgas 2020. aastal aset leidnud rahvusvahelist alternatiivse arhitektuurihariduse suvekooli EASA Apathy. Tänu Valga linnaarhitekt Jiri Tinterale ja Tartu 2024 kultuuripealinna Lõuna-Eesti programmile saime 2023. aastal võimaluse asutada residentuur vanasse koolimajja, kus varasemalt tegutses Valga Kaugõppegümnaasium.
Valga on 12 000 elanikuga Eesti kõige lõunapoolsem linn, mis asub piiri peal – 400 meetri kaugusel VARESest algab lätikeelne Valka ja piiripostide vahele on viimastel aastatel tekkinud põnev kaasaegne kaksiklinnaruum. Ühest küljest on Valga tüüpiline kahaneva elanikkonnaga endine tööstuslinn, kus palju mahajäetud ja kehvas seisus rajatisi ootab oma saatust. Teisalt moodustab siinne mitmerahvuslisus, inimmõõtmelisus ja omaalgatuslikkus inspireeriva konteksti tegeleda inimkonda kimbutavate teemadega nagu taaskasutus, tasaareng ja ellujäämisoskused.
Valga arhitektuuriresidentuur VARES asub 1936. aastal valminud koolimajas, mis vahepeal on kasutust leidnud tütarlaste internaadina ning viimati täiskasvanute kaugõppegümnaasiumina.
Enamikust klassiruumidest on nüüdseks saanud resideerumiseks mugavad pesad, ent maja jääb tooreks ning avatuks sekkumistele ja ümbermõtestamistele.
Lisaks viieteistkümnele ahjule on majal kaks korrust, neliteist tuba, neli konkut, kelder ja pööning. Püstpalkidest seinad punaseks värvitud tellisvoodri taga, looduskivist vundamendid ja hämar veekogu keldri betoonvõlvide all.
Ajapikku on algosakestele uusi kihte peale laotud – üksteise kohal on ajastutruult laudpõrand, soome papp, PVC. Seinte seest võib leida nii mõnegi kinniehitatud ukse. Üheksa kihti värvi. Ja palju muud. Maja nagu kihiline küpsis.
Kutsume osalema põnevates pimeduse teemalistes loengutes ja aruteludes 5. ja 7. detsembril, mil oma uurimistöid tutvustavad arhitekt ja teadur Élisabeth de Bézenac ning filosoof Eik Hermann.
Detsembri alguses toimub VARESe esimene talvekool, mille keskseks teemaks on meie laiuskraadile omane pimedus. Uurime pimeduse erinevaid vorme, selle ligitõmbavaid ja pelutavaid külgi nii linnaruumis kui interjöörides. Aga ka pimeduse kadu ning üha süveneva ülevalgustamise mõju inimesele ja ülejäänud loodusele. Lisaks töötoale, mida viib läbi Pablo Encinas Alonso, mahuvad hämarasse programmi ka loengud, arutelud ning eksperimendid igapäevaeluga.
Talvekool on avatud vaid avaliku konkursi korras valitud osalejatele, ent selle raames toimub ka kaks avalikku loengut, kuhu on oodatud kõik, kel huvi.
Élisabeth de Bézenac on arhitekt ja teadur, kes kasutab fotograafiat, et uurida inimeste ja kohtade suhteid. Ta on teinud koostööd ajakirjanike, teadlaste, kunstnike ja antropoloogidega. Tema huviks on igapäevased praktikad öises linnas, pimedate ruumide mõju ja kunstliku valgustuse projekteerimisstrateegiaid. Élisabeth de Bézenac on ka Lancasteri Ülikooli Dark Design Labi liige, mis tegeleb üleilmsete öiste keskkondade probleemide lahendamise ja tervislikumate valguse ja pimeduse rütmide edendamisega linnapiirkondades.
Talvekoolis tutvustab Élisabeth de Bézenac oma „Öönägemuste atlast”, mis põhineb viie aasta jooksul aset leindnud öistel ekspeditsioonidel erinevatesse pimedatesse keskkondadesse üle maailma. Atlas koosneb fotolugude seeriast, mis jäädvustavad ja uurivad öise kogemuse paljusid tahke. Erinevalt tavapärasest loengust on see sündmus visuaalne teekond läbi iseäralike kultuuride ja inimeste öiste harjumuste. Rännak viib läbi Mumbai pimedate tänavate, kaasaegse metropoli kirgaste tulede, tuulise ja karmiloomulise Kythira saare, Lõuna-Aafrika looduskaitsealade, koopakirikute ja paljude teiste paikade.
Eik Hermann on filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor Eesti Kunstiakadeemias ning ajakirja Ehituskunst peatoimetaja. Ta on koos arhitektidega osalenud mitmetel võistlustel, teinud näituseid ja publitseerinud mitmeid artikleid. Tema praeguses huviorbiidis on ennekõike erinevad vahe- ja üleminekualad – teoreetilise ja praktilise, meelelise ja kehalise, psüühilise ja poliitilise, pragmaatilise ja poeetilise vahel. Ehituskunsti järgmine number on pühendatud siinsete talviste pimedavõitu olude ja linnaruumi suhetele.
Talvekooli ajal saab soetada ka ehituskunsti raamatukogu raames hiljuti eesti keeles ilmunud Nick Dunni raamatut „Hämarad teed“, mis uurib öist linna kui aegruumi, kuhu on võimalik põgeneda päeva kaine kalkuleerituse eest. Raamatu ostmiseks palume kaasa võtta pisut sularaha!
Loengud ja nendele järgnevad arutelud toimuvad VARESe majas (Uus 35, Valga) ja on inglise keeles.
Kuidas luua soojust külmavõitu kliimaga avalikus ruumis?
Sellise endale püstitatud küsimus-väljakutsega saabus novembris Valga linna 6-liikmeline seltskond rahvusvaheliselt tuntud arhitektuuri- ja disainivõrgustikust ConstructLab. Tulemusena sündis Valga keskväljaku äärde Supibasiilika ehk väike klaasmajake.
Klaasmajake on ehitatud eesmärgiga anda see edaspidi kohalike huviliste kasutusse – nii võib seal jõulude ajal lapsi vastu võtta jõuluvana, on võimalik korraldada käsitööringe, pidada kohvikut jne.
Supibasiilika valmis käepärastest ja kättesaadavatest materjalidest – uuenduskuuri läbiva Valga noortekeskuse vanadest akendest. Majakese seinad kerkisid 10 päeva jooksul ning sellega komplektis ehitatud kellatorni keskpäevane kõlin tähistas esimesest päevast saati ühise supilõuna algust. Suppi pakuti ehitamise vältel kõigile huvilistele, omavahel jagati supiretsepte (valmis ka kaunis retseptiraamat), kiiresti tekkisid püsikülalised, sõlmiti uusi sõprussuhteid ja nagu loodeti, siis leiti klaasmajakesele ka esimesed kasutajad.
Pikemas plaanis on Supibasiilika ehitamine osa endise kreisihoone ja selle hoovi järk-järgulisest korda tegemisest, millesse VARES soovib anda oma panuse. Aprillis ehitasid meie residentidest kunstnike paar DE JENZ endise vanglahoone ruumidesse koos Valga gümnaasiumiõpilastega filmivaatamise ruumi, mis sestsaati on olnud kasutuses nii eesmärgipäraselt kui ka erinevate loengute ja koosviibimiste kohana. Augustis toimus kreisihoone ruumides tuntud Jaapani arhitektuuribüroo PAN- PROJECTS’i näitus, kus nad eksponeerisid Valgas tegutseva õmblusvabriku Aclima kanga lõikejääkidest loodud teoseid.
Tuleval kevadel loodame hoovi korrastamiseks, haljastuse lisamiseks ja ohtlikumate aukude lappimiseks korraldada talgud, kuhu kutsume osalema ka linnaruumi käekäigust huvitatud linnaelanikud.
Kui soovid kasutada klaasmajakest oma ettevõtmise jaoks, siis võta meiega ühendust, proovime vastavalt võimalustele reageerida.
Projekti toetas Saksa suursaatkond Tallinnas ja Eesti Kultuuriministeerium.
Constructlab on rahvusvaheline võrgustik, mis ühendab kontseptuaalse ruumiloome ise-ehitamisega. Mitmekülgselt andekasse seltskonda kuuluvad arhitektid-ehitajad, sotsioloogid, linnaplaneerijad, graafilised disainerid, õpetajad, kuraatorid ja veebiarendajad, kes eirates harjumuspäraseid tööjaotusi ideed paberilt ehitusplatsile viivad. Nende arusaam koos töötamisest seob loomingulise praktilisega ning mõtlemise tegemisega.
Constructlabil on liikmeid üle kogu Euroopa, Valka jõudis neist 6 maagilist tegelast, kes kirjeldavad end nii: Juul Prinsen – jõemerineitsi Hollandist; Lucas Devolder – lendav torumees Belgiast; Sophie Netzer – ujuvate installatsioonide ehitaja Saksamaalt; Emma Ribbens –mänguline saarma-imiteerija Belgiast; Daniel Parnitzke – ahjumeister Saksamaalt; Alex Lambert – naljakas kruvikeerajaga tüüp Prantsusmaalt.
“Know the Ropes. Põimunud asjaolud” oli augustis Valga kreisihoones aset leidnud PAN-PROJECTS’i näitus, osa Londonis tegutseva disainipraksise pikemajalaisest uurimusprojektist “Kõrvaljääkide arhitektuur”.
“Kõrvaljääkide arhitektuur” taasmõtestab linnades tekkivaid tööstusjääke, mida sageli prügiks peetakse, potentsiaalsete arhitektuursete materjalidena. Uurimuse eesmärgiks on juhtida tähelepanu materjalide ajaloole, nendega kaasnevatele lugudele ning algatada dialooge ruumi ja seda ümbritseva kogukonna vahel.
Näitusel on eksponeeritud köied, mis on valmistatud Valga kohalikust rõivavabrikusest saadud tekstiiliribadest. Rõivaste valmistamise käigus jäävad paratamatult üle ebastandardse kujuga lõikejäägid. Sageli peetakse neid väärtusetuteks jäätmeteks, vahel töödeldakse taas kangakiuks, kuid arhitektid Yuriko ja Kazumasa näevad lõikejääke omanäoliste kõrvalsaadustena ning püüavad esile tuua neis peituvat ilu ja potentsiaali, põimides neist eriilmelisi köisi.
Köis kuulub inimkonna varaseimate leiutiste hulka, olles vanem kui ratas, kirves või isegi tuli. On spekuleeritud, et arhitektuuri ja ehitamise sünnilugu on seotud köie leiutamisega. Muistsed köied võimaldasid jäikasid kinnitusi erinevate osiste vahel, laiendades märkimisväärselt materjalide kombineerimise ja kasutamise ampluaad.
Tõenäoliselt sai köite valmistamine alguse rohu keerutamisest ja punumisest. Haprad algosakesed koguti kimpudesse, keerutati kokku ja muudeti seeläbi vastupidavaks materjaliks. Köied on inimkonda paelunud sellest kaugest ajast alates. Need on olnud olulised mitte ainult igapäevaste tööriistadena, vaid ka sümbolitena religioossetes ja vaimsetes kontekstides.
Köiest võib mõelda kui materjali jõustamise tehnikast. See sünnib habraste algelementide kokkupõimimisel ning annab neile tugevuse ja vastupidavuse, mis üksikul elemendil puudub. Köis kui kokkupõimimise tehnika võimaldab meil materjale värske pilguga vaadata, tuues nähtavale materjali iseomaseid väärtuseid ning ärgitab igas tükikeses potentsiaalset kunstiteost märkama.
Piltide autor Yuta Sawamura. Vaata ka tema käe all sündinud videot näitusele eelnenud protsessist.
Aitäh ACLIMA-le, kes projekti materjalidega toetasid.
16.-25. novembril ehitatavad Constructlabi arhitektid Valga Kreisihoone hoovis ümber supikatla multifunktsionaalset klaastarekest, mil nimeks Supibasiilika. Kõik huvilised on oodatud tutvuma, ehitusel kaasa lööma, ideid pakkuma või niisama uudistama ja iga päev lõuna paiku valmivat sooja suppi sööma!
Kujult miniatuurset basiilikat meenutava ruumi ehitamisel lähevad käiku Valga Noortekeskuse vanad aknad. Ettevõtmine algab küttekolde üles seadmisega ning suppi hakatakse valmistama ja soovijatele pakkuma juba enne köögi valmimist. Klaasmajakese seinad kerkivad päev-päevalt, kuni tekib tuule ja külma eest kaitset pakkuv, kõigile avatud ja läbipaistev ruum, mida Valga vald saab kasutada erinevate sündmuste ja tegevuste jaoks nii suvel kui talvel. Läbi jagatud lõunasöökide ja koosehitamise loodavad arhitektid-kunstnikud leida kohalikke, kel on huvi paviljoni tulevikus ka enda sündmuste ja kogunemiste tarbeks kasutada, et see võiks jätkuvalt olla koht aruteluks ja ühisteks ettevõtmiseks.
AVAMINE
25. novembril tähistame kümne päeva vältel ehitatud Supibasiilika valmimist Valga Kreisihoone hoovis (Riia 5). Klaasmajake on avatud kell 14.00-18.00 ning nagu ikka, pakume külalistele sooja suppi. Projekti arhitektid ja eestvedajad on Constructlabi liikmed Juul Prinsen, Lucas Devolder, Emma Ribbens, Sophie Netzer, Daniel Parnitzke ja Alex Lambert. Projekti toetab Saksa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis.
VARES kutsub Põhja- ja Baltimaades elavaid, õppivaid või töötavaid arhitekte ja ruumikunstnikke osalema 4.-8. detsembril Valgas toimuvasse pimeduse teemalisse talvekooli. Kandideerimise tähtaeg 1. november.
Nüüd, mil pimedad ööd venivad välja ja asendavad üha jõudsamalt pikad heledad päevad, on paras aeg mõelda meie piirkondlikule eripärale ning ajaloolistele ja tänastele hoiakutele pimeduse suhtes.
Seekordne talvekool mahutab suure pimeduse teki alla töötoa, loengu, arutelud ja nihestatud argikogemused. Töötoas otsime kehalähedast pimeduse ruumi ning valmivad kostüümi, maja ja mööbli piiril manööverdavad teosed.
Viie päeva ja öö jooksul teeme rohkemat või vähemat kui:
☽ juurdleme arhitektuuri ja linnade kalduvuse üle tõrjuda pimedust kunstliku valgusega ☽ vaatame kottpimedusele silma sisse ☽ vaagime, kas Valga on hämar või valge linn ning kaardistame, milliseid kohti linnaruumis on peetud vajalikuks välja valgustada ja miks ☽ vaatame satelliitpilte, millel pimeduse saarestikud on üha rohkem üle ujutatud valguse ookeanite poolt ☽ pikutame niisama ☽ kuulame loengut ☽ mõõdame valgust ja pimedust isetehtud aparaatidega ☽ vaatame üht ebaõiglaselt vähetuntud kodumaist poliitilist põnevikku, mille peategelase ülesandeks on kustutada pealinna tuled ☽ loeme õudusjutte ☽ oleme kordamööda öövalves, et näha ja jutustada üksteisele, mis toimub siis, kui teised magavad ☽ teeme pimeduse saabudes neid tegevusi, mis olid kombeks 100 a tagasi ☽ mõtleme ökosüsteemidele, mis on pika aja jooksul kohanenud looduslike valgusrütmide järgi toimetama ja on nüüd segaduses ☽ ehitame kehalähedast ruumi: loome käepärastest materjalidest endale öise mitte-asjaliku teisiku, teeme kehastumisharjutusi, elame varielu
Meist
Talvekooli korraldab VARES. Töötuba veab Pablo Encinas Alonso, kes on Göteborgis elav arhitekt ning ruumi- ja etenduskunstnik. Loengu peab Eik Hermann, kes on Eesti filosoof, lektor ja ajakirja “Ehituskunst” peatoimetaja. Ehituskunsti järgmine number on pühendatud Eesti talviste pimedavõitu olude ja linnaruumi suhetele.
Talvekooli toetavad: Nordplus Horizontal, Nordic Culture Point ja Eesti Kultuuriministeerium. VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu2024 põhiprogrammist.
Kuidas kandideerida
Kui soovid talvekoolist osa võtta, palun saada meile:
☽ CV ja lühitutvustus endast kui ruumiloojast ☽ Huviavaldus omale meelepärases vormis: motivatsioonikiri (max 400 sõna), lühivideo (max 3 minutit) või muu vabalt valitud formaat
Kandideerimise tähtaeg on 1. november 2024. Palun saada oma avaldus meiliaadressile info@vares.space, meili pealkirjaks “Hello darkness *sinu nimi*”
Huviliste hulgast valitakse hiljemalt 8. novembriks välja 10 osalejat. Valiku teevad VARESe kuraatorid (Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre, Margus Tammik)
Talvekool on osalejatele tasuta ning VARES pakub kollektiivset majutust, toitlustust ning reisitoetust.
Eesti kunstnik Katariin Mudist kogus Valgas viibides kohalikke jääktelliseid, pildistas maju ning uuris jäätruumide potentsiaali. Selle tulemusena valmis kesklinnas Vabaduse 3 aadressil asuva ja praegu suuresti tühjalt seisva hoone välitrepistikule tellistest laotud “Punane vaip”, mis kutsub kõigi möödujate pilgud korraks enda poole, lähemalt uurima tähelepanuväärset maja.
Lisaks sündis Katariinil fotode seeria. Olles huvitatud nii hoolitsetud kui ka mahajäetud majadest, pildistas Katariin kohalikke kardinaga looritatud elumajade aknaid, et neid siis hiljem elusuuruses välja trükkida ja kleepida sinna, kus elu enam pole – hüljatud majade kinnilöödud avadele. Trükised mõjuvad kohati nii tõetruult, et esmajoones ei pruugigi need plankudele kleebitult oma pinnapealsust reeta ja võivad tõepoolest luua mulje elust teisel pool klaasi. Katariini juhitud jalutuskäik kutsus osalejaid mõtlema linnaruumide ajaloost, taaskasutusest ja kunstist avalikus ruumis. Loodetavasti on nii kogutud telliste kui ka üles pildistatud akende omanikel põnev endale kuuluvat uues kontekstis leida.
Septembri lõpus valmis veel üks linnaruumi teos Valga keskväljakule. “Kreisihoone lasteaed” on bioaktiivne kunstiinstallatsioon, mis kehastab kollektiivi Space Nursing loomepõhimõtted.
Vilniuse arhitekt Augustas Lapinskas ja New Yorgis baseeruv kunstnik Ditiya Ferdous (Space Nursing) kogusid septembrikuu jooksul Valgast ja selle ümbrusest samblikke, mille tulemusena valmis Valga keskväljakul oleva kreisihoone murenenud seinale nelja pääsukest kujutav teos. Iga lind esindab üht kohalikust linnalikust keskkonnast leitud samblike kogukonda, ehk et esindatud on nii puude peal elavad samblikud, söödav põdrasammal (mis on vaatamata oma nimele samuti samblik), enamasti maapinnal kasvavaid kilpsamblikud kui ka ainult linnakeskkonnas elavad samblikud. Kohaspetsiifiline installatsioon püüab proovile panna eelarvamused tühermaadest ja tühjana seisvatest majadest kui millestki hüljatust, juhtides tähelepanu neis toimetavatest rikkalikest ökosüsteemidest ja nende sümbiootilisest läbikäimisest ümbrusega. Õhusaastele tundlikud samblikud on ühtlasi heaks Valga linnaõhu mõõteriistaks.
Lisaks sellele viisid nad avamispäeval osalenud inimesed mikroskoopidega jalutuskäigule, et tutvuda paljale silmale nähtamatute linnaelanikega ning korraldasid ruderaaltaimede lilleseade töötoa.
Septembrikuu jooksul on algus pandud Pedeli poolsaare supluskoha linnamööbli ehitamisele, mille autoriteks on Eesti noored arhitektid Mia Martina Peil, Katariina Mustasaar, Eneli Kleemann, Lill Volmer, Marie Anette Veesaar, Anna Riin Velner ja Saskia Epp Lõhmus, kes koos moodustavad stuudio kollektiivi.
Stuudio kollektiiv on säästvast ehitusest huvitatud noorte arhitektide rühmitus. Nende jaoks on esikohal koostöö ja tundlikkus kohalike olude suhtes, eesmärgiga vähendada ehitusjäätmete hulka. Neid põhimõtteid on nad linnakeskkonnas proovile pannud varasemates töödes nagu “Elutoa tänav” ja “Põhukabel”. VARESes residentuuris on nad jätkanud ehitusjäätmete uurimist, keskendudes taaskasutus- ja ringlussevõtumeetodite rakendamisele arhitektuuris. Oma leidudest põimisid nad kokku kõigile kasutamiseks mõeldud linnaruumi objektid.
“Linna keskel keset Pedeli paisjärvi asub jõekäär. Septembrikuine õhk on sel aastal niiske ja soe, aeg-ajalt võib vastaskaldal silmata veest välja lipsavaid ja kärmelt riietuvaid inimesi. Siin on päris hea koht olemiseks.”
Septembrikuu jooksul kondasid nad jäätmejaamades, lammutusplatsidel ja Eesti-Läti piirialadel, et koguda hüljatud materjale, millest teha oma kätega Pedeli paisjärve kaldale midagi toredat ja praktilist. Müüriladumiseks kutsusid nad appi Valga Kutseõppekeskuse pottsepad-sellid, kellega üheskoos kerkisid tavapäratud tellisvormid. Päris valmis saab supluskoht kevadel kui tehakse viimased maastikutööd ja lisatakse vettemineku mõnusamaks tegemiseks kaldale liiv.
“Enam ei pea nii kärmelt riietuma, sest residentuuri tulemusena sündis Väänik – veidi viltune, ent veetlev koht riietumiseks või niisama olemiseks. Ootame teid temaga tutvuma 19. oktoobril kl 14:00. Soovi korral võta kaasa ujumisriided ja rätik!”
Mihklikuu toob VARESesse tosin residenti, nõiavitsad, mikroskoobid, müüriladumist, terrazzo-tegu ja nagu ikka – materjalijahti, uitamist ning ujumist.
26. september tõotab tulla tõhus matkaneljapäev. Kell 15:00 viib Katariin meid Valga linna peale tellistest skulptuuridega tutvuma, kell 16:00 toimub Augustase ja Ditiya eestvedamisel mikroskoopilisi linnaelanikke paljastav jalutuskäik ja kell 19:00 toimub Paula ja Diana maagiline performance. Kõik sündmused algavad ja lõppevad VARESe hoovis. Vaata täpsemalt allpool olevatest postitustest.
Oled oodatud 26. septembril kell 16:00 Augustas Lapinskase ja Ditiya Ferdousega (Space Nursing) jalutuskäigule, kus uuritakse Valga hüljatud hooneid ja jäätmaid.
Space Nursing on kogukondlik kunstipraktika, mis ühendab loovuurimuse, ruumiaktivismi ja eksperimentaalse arhitektuuri, et muuta kujutlusi linlikest jäätmaadest, esitades neid rikkaliku ökoloogilise ja sümboolse ruumipotentsiaaliga kohtadena. Jalutuskäigul saavad osalejad võimaluse vaadelda Valga mikroskoopilisi asukaid kaasaskantavate mikroskoopide abil, mis paljastavad jäätmaadel eksisteeriva vilka elu ja bioloogilise mitmekesisuse. Üheskoos vaadatakse Augustase ja Ditiya sekkumisi linnaruumis ja Valga lagunenud hoonetele siirdatud bioaktiivseid “taimede lasteaedu”. Jalutuskäik lõppeb ruderaaltaimede töötoaga, kus osalejad saavad luua oma lilleseade, muutes metsikud taimed ainulaadseteks kompositsioonideks.
Jalutuskäik ja töötuba toimuvad peamiselt inglise keeles, aga teeme vajadusel eestikeelseid kokkuvõtteid.
Katariin Mudist kutsub teid 26. septembril jääktelliskividest loodud skulptuuride ja ruumiliste sekkumiste näitusele, mis toimub läbi Valga linna.
Jalutuskäigul liigume installatsioonist installatsioonini, uurides, kuidas need hüljatud ja ajaloolised tellised on saanud uue elu linnaruumis. Projekt tõstab esile Valga tühermaade ja jäätruumi materjalide unikaalse potentsiaali, ühendades need linna arhitektuurilise pärandi ja kaasaegse keskkonnasäästliku mõtteviisiga. Iga tellis kannab endas jälgi möödunud aegadest ning Katariin on katsetanud nende materjalidega viisil, mis avab uusi tähendusi – telliskive on graveeritud, lihvitud tolmuks ja asetatud uutesse kontekstidesse. Jalutuskäik kutsub osalejaid mõtlema linnaruumide ajaloost, taaskasutusest ja kunstist avalikus ruumis.
Jalutuskäik toimub 26. septembril algusega kell 15:00 VARESe hoovist.
Diāna Mikāne and Paula Veidenbauma (gel) kutsuvad oma sündmustel osalema kõiki, kel huvi spekulatiivsete ehituspraktikate ning inimese ja materjali vastastikmõju vastu.
12. september kell 16:00 Töötuba “Energiate tõus. Nõiavitsast algajatele”
Diāna ja Paula juhendamisel toimub kõigile avatud töötuba, kus tutvutakse pildamise rituaalide ja tööriistadega. Üheskoos meisterdatakse nõiavitsasid ja pendleid ning proovitakse kaardistada VARESE maja ning hoovi.
26. september kell 19:00 Performance “Värisev maa”
Maa väriseb. VARESE maja ja hoov muutuvad metafüüsiliseks maastikuks. Territoorium kehastab maagilise mõtlemise seisundit, resoneerudes kindlalt ebakindlate aegadega. Performance tõukub Valga ja Valka piirialade energiakeskuste ning maa-aluste vete kaardistamisest pildamise praktikate abil. Oma residentuuri jooksul kavatseb kunstnikeduo ‘gel’ uurida siinseid energeetilisi alloovuseid ning puhastada või blokeerida veesoonte ristumispunkte läbi vitsarituaalide, kehalise taaskontakti ja somaatilise liikumise.
Mõlemad sündmused toimuvad VARESe majas (Uus 35, Valga).
Stuudio kollektiivi kuuluvad Mia Martina Peil, Katariina Mustasaar, Eneli Kleemann, Lill Volmer, Marie Anette Veesaar, Anna Riin Velner, Saskia Epp Lõhmus.
Stuudio kollektiiv on säästvast ehitusest huvitatud noorte arhitektide rühmitus. Nende jaoks on esikohal koostöö ja tundlikkus kohalike olude suhtes, eesmärgiga vähendada ehitusjäätmete hulka. Neid põhimõtteid on nad linnakeskkonnas proovile pannud varasemates töödes nagu “Elutoa tänav” ja “Põhukabel”.
Residentuuri ajal jätkavad nad ehitusjäätmete uurimist, keskendudes taaskasutus- ja ringlussevõtumeetodite rakendamisele arhitektuuris. Protsess hõlmab kasutatud materjalide kaardistamist ja hankimist erinevatest allikatest ning materjalide kataloogi loomist. Tulemused põimivad nad kokku avalikuks installatsiooniks Valga linnas. Ühendades teoreetilised uuringud praktiliste katsetustega, pannes küsimuse alla laialtlevinud disainiprotsessid ja kutsudes kohalikku kogukonda teosega tutvuma loodavad nad mõjutada hoiakuid taaskasutatud materjalide suhtes. Pakkudes arhitektidele praktilisi tööriistu ja strateegiaid, loodame neid inspireerida kasutama materjale oma projektides uuel viisil.
Stuudio Kollektiivi installatsiooni avamine toimub 19. oktoobril Pedeli jõe kaldal.
Praktika, mis koondub nime alla Space Nursing, hõlmab avalike ruumide loomist, mis näevad linna tühermaid ökoloogiliselt rikkalike keskkondadena.
Läbi mahajäetud ruumide ümbermõtestamise, linnalooduse kasvulavade loomise ja nende eest hoolitsemise püüame me soodustada vastastikku kasulikke suhteid inimeste ja häbimärgistatud linnaökoloogiate vahel. Space Nursing toetab nüansirikkamat lähenemist mahajäetud ruumide taaskasutamisel, seistes vastu ökosüsteemide lihtsustamisele ja marginaliseerimisele.
Augustas Lapinskas on arhitekt Vilniusest, kellel on taust kirjanduses, muusikas ja performatiivsetes kunstides. Viimasel ajal köidavad teda loovuurimus ja interdistsiplinaarsed koostööd. Augustas on kunstirühmituse micro-empathy kaaslooja ning Kaunas 3022 kollektiivi ja Neofuturistlike Jalutuskäikude liikumise liige. Ta on osalenud Arhitektuurifondi Eksperimentide Platvormil (Architecture Fund’s Experiments Platform), EIT Climate-KIC Hubis, Tech Arts Inkubaatoris, Kuriu Vilnių programmis, Veneetsia biennaalil ja Ars Electronica Founding Labis.
Ditiya Ferdous on kunstnik ja filmitegija Queensist New Yorgist. Tal on käsil magistriõpingud analooganimatsiooni alal Eesti Kunstiakadeemias ning praegu uurib ta muinasjutte, vaatepunkti-teooriat (standpoint theory) ja rassilise subjektiivsuse tootmist antropomorfsetes animatsioonitegelastes. Ameerika Bangladeshi diasporaa liikmena on Ditiya huvitatud mälust, kuuluvusest ja identiteedi loomisest linnas ja hüljatud ruumides.
Residentuuri ajal soovivad nad katsetada uute biovärvide retseptidega, kasutades samblikke, samblaid ja seeni, et luua kohaspetsiifilisi installatsioone. Lisaks aeglaste kasvulavade loomisele eksperimenteerivad nad ruderaaltaimede seadetega. Korjates kokku seda, mida tavaliselt peetakse metsikuks või üle kasvanuks, tahavad nad arendada jäätmaataimede lilleseadete omapärast kunsti.
Katariin Mudist uurib mineviku säilitamist ja muutuvat materiaalsust, süvenedes inimkonna väljendumisse sotsiaalsetes praktikates. Tema teosed toovad esile koristaja sotsiaalse positsiooni, seavad küsimärgi alla tootlikkuse päritolu ning kaardistavad erinevaid uskumusi.
Tema praktika hõlmab ootamatuid, humoorikaid vaatenurki tuttavatele teemadele, paljastades motiive, mis peegeldavad inimkonda ja kasutades multidistsiplinaarset lähenemist animatsioonist skulptuurini. Alates 2023. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia taidestuudiumi osakonnas, olles lõpetanud sealsamas 2022. aastal kaasaegse kunsti magistriõppe ja 2018. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli. Ta on täiendanud oma õpinguid KASK ülikoolis Gentis ja Moholy-Nagy Kunsti- ja Disainiülikoolis Budapestis.
“VARESE residentuuri ajal kavatsen uurida ja töötada jääktellistega, mis pärinevad osaliselt jäätmaadelt või hüljatud ruumidest. See projekt ei tõsta esile mitte ainult jäätmaade potentsiaali ja nende rolli kunstis ja keskkonnamõtlemises, vaid uurib ka hüljatud telliste ainulaadseid võimalusi nii materjali kui ka kunstilise väljendusena. Kavatsen leitud ehitusmaterjale kasutada skulptuuride ja ruumiliste sekkumiste loomiseks kohalikus keskkonnas. Mind köidab mõte kasutatud tellistest kui minevikku talletavast materjalist, mille kulunud pindadelt peegelduvad kauged lood. See projekt annab mulle võimaluse mitte ainult päästa need materjalijäägid, vaid luua neile ka uus elu ja tähendus.”
Katariini installatsiooni avamine toimub 19. oktoobril. Sellest peagi juba täpsemalt.
Diāna ja Paula moodustavad kunstilise uurimisrühmituse gel, mille uurimisküsimused keskenduvad igapäevaesteetika nüanssidele ja postkoloniaalsete praktikate uurimisele kaasaegses postsovetlikus ruumis.
Diāna Mikāne on loovuurija, kes jagab hetkel oma tööaega Riia (LV) ja Nida (LT) vahel. Olles huvitatud interdistsiplinaarsetest lähenemistest ning kunstiliste ja akadeemiliste praktikate ühendamisest, liigub Diāna erinevate kunstiga seotud rollide vahel, hõlmates nii näituste produktsiooni, väli- ja teoreetilisi uuringuid, loomingulist kirjutamist ja kunstikriitikat.
Paula Veidenbauma on urbanist, vahel ka etendaja ja kirjanik. Ta elab ja töötab Riia (LV), Tallinna (EE) ja Viini (AT) vahel. Huvitudes Balti riikide üleminekust turumajandusele ja sellele järgnenud avaliku ja erasektori lahknemisest, uurib ta ruumilist pööret neoliberaalse seisundi suunas, kus tema enda keha on avastusliku praktika materjaliks.
“Halb energia. Hea energia. Mõtiskleme pildamise ehk veesoonte otsimise kunsti üle, mis väidab leidvat maa-aluseid tule ja vee energeetilisi punkte. Selleks kasutatakse tavaliselt pendlit või vitsa, mille abil vitsamees astub ühendusse maa õrnade vibratsioonidega. Baltimaades on pildamine armastatud pseudoteadus, mis on seotud paganlike tarkustega. Tihti kutsutakse vitsamees enne maja ehitamist või lammutamisotsuse tegemist.
Residentuuri raames püüame uurida energeetilisi allhoovuseid somaatilise liikumise, kehalise kontakti taastamise ning inimese ja materjali vastastikuse mõju kaudu.
Kuidas toetuvad Baltikumis levinud spekulatiivsed ehituspraktikad uutele vaimse energia puhastamise müütidele ning milliste lummutiste või tontide kannul nad on?
Mil moel on maagiline mõtlemine seotud ebakindlate aegadega ning kuidas saab materjale vabastada <raskete energiate> koormast, ilma et ise haihtuksime?”
Diāna ja Paula korraldavad VARESES 12. septembril pildamise töötoa “Energiate tõus. Nõiavitsast algajatele” ning performance’i “Värisev maa” 26. septembril.
16.-23. augustil 2024 leiab aset VARESE esimene suvekool, teemaks ruumiaktivism. Nädala jooksul toimub 3 töötoa kõrval ka mitu avalikku loengut ja arutelu, millest on oodatud osa võtma kõik huvilised. Kõik sündmused toimuvad Valga keskväljakul asuvas sündmusruumis-installatsioonis, mis suvekooli jaoks üles seatakse. Rahvusvahelise seltskonna tõttu on loengud-artuelud inglise keeles, vajadusel teeme eestikeelseid kokkuvõtteid.
18.08 kell 19:30 Avatud loeng: Secretary (Helen Rix Runting ja Rutger Sjögrim). Teistsugune maailm on võimalik: ruumiaktivism ja arhitektuur.
Mida tähendab arhitektina “ruumiaktivismiga” tegelemine? Alates “pikkade 1990ndate” mänguliselt kasutust suhestuvast esteetikast kuni 2010ndate post-poliitiliste lubadusteni kaasamisest ja 2020ndate postkoloniaalse pöördeni arhitektuuris – rida kriitilisi käsitlusi põimib kokku ruumiaktivismi killustatud ja keerulise ajaloo, mille vältel selle praktiseerijad on võidelnud autonoomia eest kapitalismi, patriarhaadi ja modernsuse tingimustes. Stockholmis tegutseva arhitektuuribüroo Secretary ettekanne püüab “ruumiaktivismi” mõistet mõtestada arhitektuuriteooria ja -ajaloo kontekstis, läbi isiklike kogemuste, pettumuste ja lootuste, kasutades teoreetilisi allikaid ja näiteid kaasaegsest praktikast. Selgub, et miski ei ole kunagi uus. Ja võib-olla see ongi okei.
Secretary on arhitektuuribüroo, mida juhivad arhitektuuriteoreetik ja linnaplaneerija dr Helen Rix Runting ja arhitekt Rutger Sjögrim. Kirjastades raamatuid, projekteerides hooneid ning tehes kunsti ja uurimistööd, uurib Secretary elu võimalikkuseid hilis-heaoluriigis.
19.08 kell 19:30 Avalik arutelu: alternatiivne linnaplaneerimine. Moderaatorid: Siiri Hänninen ja Cecilia Aintila.
Kuidas osaleda linnaplaneerimise protsessides, mis on üdini professionaalsed ja bürokraatlikud? Kuidas kasutada erialaspetsiifilisi teadmisi ja kogemusi, et anda hääl kohalike vajadustele ja seista vastu ülalt alla suunatud planeerimisotsustele? Kuidas olla kontaktis poliitikutega ja mõjutada otsuste tegemist? You Tell Me Collective’i liikmed Cecilia ja Siiri korraldavad arutelu alternatiivsest linnaplaneerimisest ja selle võimalustest, väljakutsetest ning viisidest, kuidas seda ruumipraktiku töös rakendada.
Siiri Hänninen töötab erialadeüleselt kunsti, aktivismi ja arhitektuuri vahel. Siiri unistab linnast, mida saaksid selle eest ühiselt hoolitsedes loovalt kasutada nii inimasukad kui ka kõigi teiste liikide esindajad. Kunstnikuna on Siiri töid eksponeeritud muuhulgas Mänttä kunstifestivalil ja Amos Rexil. Aktivistina on Siiri tegutsenud Soome Extinction Rebellionis ja ühendanud oma aktivistiöö arhitektuuriga alternatiivses linnaplaneerimises. Siiri on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias ning korraldab ja õpetab 2024. Aasta sügisel Aalto Ülikoolis arhitektuuri ja aktivismi magistriõppe stuudiokursust. Siiri töötab 2025. aasta suvel Põhja-Kainuus toimuva Soiva Metsä festivali loomingulise juhina.
Cecilia Aintila on arhitekt ja ehitaja (õpib praegu tislerikoolis). Pärast poolteist aastat kahe erineva linna planeerimise osakonnas töötamist on Cecilia mõelnud, kuidas kasutada arhitektuuri vahendeid aktivismis. Kevadel 2024 osales Cecilia kollektiivi You Tell Me töörühmas ja aitas kaasa alternatiivse linnaplaneeringu väljatöötamisele Stansviki metsaala päästmiseks.
21.08 kell 19:30 Avatud loeng: Gustavs Grasis. Klaaskiu optimism Nõukogude Liidu lõpus. Aivars Bērziņši disainipärand (1936-2016)
Kolm artefakti 1980ndate aastate Riiast – toolid ootamiseks, telefonikabiinid kõnelemiseks ja kioskid tarbimiseks. Mida tähendab nende esemete mõistmine ja nendelt õppimine? Vaade disaini lähiajalukku, suhete uurimine, looklev rännak läbi Läti interjööride, võidusõiduradade ja veekogude.
Gustavs Grasis on arhitektuuri praktik, fotograaf ja uurija. Gustavs, kelle juured on Läti maapiirkondades ja kes armastab ekspeditsioone tundmatusse, leiab, et pealtnäha kõrvaline võib olla täis üllatavaid teadmisi, ning pea oluliseks suhete loomist tähelepanuta jäetud ruumilise pärandiga. Gustavs on Baltic Lines’i kunstilise uurimisvõrgustiku liige, kuhu ta praegu panustab uurides 1980ndate aastate Lätis toimunud kiudoptilise disaini ja keskkonna-megaprojektide omavahelist põimumist. Kasutades fotograafiat uurimisvahendina, on Gustavs osalenud Riia üksik- ja grupinäitustel, käsitledes teemasid kodulinna antropotseenist kuni postmodernse arhitektuuri pärandini.
23.08 kell 15:30 Suvekooli töötubade avalikud esitlused
Juhendajad ja osalejad jagavad kolmes töötoas nädala jooksul tehtut.
16. augustil, mil alustab ka VARESe suvekool, avame kell 15.00 Valga Kreisihoones (Riia 5) Yuriko Yagi ja Kazumasa Takada (PAN- PROJECTS) residentuuriperioodi lõpunäituse. Näitus jääb avatuks 17. augusti õhtuni.
Näitus jääb avatuks veel: 17. augustil kell 12:00-18:00 18.-22. augustil kell 15:00-18:00
Kuu aja jooksul on Yuriko ja Kazumasa Valga linnas töötava Aclima õmblusvabriku kangalõikejääkidest põiminud põnevaid vorme, jõudes läbi katsetuste köie kui ühtaegu igapäevase ja ürgse objektini. Näitusel eksponeeritakse köisi kõikvõimalikes vormides ja suurustes, taaselustades ühe inimkonna vanima leiutise kui võimaliku vastuse kaasaegsetele probleemidele. Lihtsa keerutamismeetodi abil loodud kunstilised ja samas praktilised põimunud objektid kutsuvad külastajaid teadvustama meie maailma alateadvusesse jäävaid aspekte. Lisaks erinevat tüüpi köitele saab näha tootmisprotsessi ennast ning selleks kasutatavaid isetehtud masinaid.
10. augustil algusega kell 13 paneme üheskoos punkti kahtlaste materjalidega ehk komposiitmaterjalide taaskasutamisega ja ühiskondlikke tagamaadega tegelenud kahe kuu pikkusele grupiresidentuurile. Õigupoolest on tegemist pigem komaga, sest teema on põnev ja uurimist jagub pikemaks, edaspidi siis juba uutes vormides.
Seniks aga kutsume kõiki augusti teisel laupäeval Valka, mil viis residenti-ruumiloojat oma avastusi ja tegemiste taustasid jagavad. Avame uksed kell 13 ja alustame VARESe galeriiruumis sissejuhatava vestlusega, misjärel Jakob d’Herde tutvustab oma kahtlaste konstruktsioonidega leiutisi, mis suve jooksul on toiminud VARESe majas igapäevaelu saatjate ja nügijatena. Nendesamade esemete vahel ja abil teeb Emel Tuupainen kokkuvõtva esitluse oma teoreetilisest tööst, milles kahtlased materjalid paigutuvad spekulatsioonidesse kasvujärgsest ühiskonnast. Aistė Gaidilionytė ja Kamilė Vasiliauskaitė on uurinud puruplaate eriti lähedalt, tutvudes nii nende keemilise koostisega, joonistades nende mikromaastikke, kinni püüdes nende vastuokslikku poeesiat ja ilu. Nad tutvustavad oma kahtlaste materjalide omamoodi visuaalset kataloogi, mille üheks eesmärgiks on kutse taaskasutamisele. Päeva lõpetab Sandra Mirka, kes, ühendades oma koka ning sisearhitekti oskused, kutsub kõiki oma ehitatud mööblitükkide ümber pidusöögile.
Aistė Gaidilionytė ja Kamilė Vasiliauskaitė: “Kahtlane kataloog: teeseldes puitu” VARESES kohatud pressitud ja liimitud puidust puru- ja laastplaadid viivad meid reisile, mille käigus uurime selle kahtlase materjali erinevaid liike. Saades teada, millest see koosneb osakeste tasandil, hakkasime kujutlema ja otsima erinevaid viise, kuidas taolise toksilise materjaliga töötada, aga ka seda korrastama, luues omamoodi visuaalse kataloogi, mis kutsub üles aeglaselt ja tähelepanelikult nende materjalidega suhtlema, neid sügavamalt tundma õppima.
Sandra Mirka: “Ülejäänuk” Sandra ühendab oma oskused koka ja sisekujundajana ning kutsub kõiki oma ehitatud objektide ümber pidusöögile. Olemasolevate tekstuuride ja struktuuride uueks muutmine on see, mis teeb põnevaks nii toiduvalmistamise kui ka mööbli ehitamise. Residentuuri jääkproduktid, jääkide jäägid, millest üks visandlikum kui teine, lähevad kasutusse, et ehitada pind, kus valmistada toitu ja süüa. On midagi rahuldustpakkuvat endale seatud ülesandes vältida toiduvalmistamisel jäätmeid ning ehitada midagi sellest, mida teised peavad jääkideks. Tere tulemast ülejääkide spontaansete puudutuste maale!
Emel Tuupainen: “Kasvujärgne heaolu: majandusliku ebaõigluse ajaloost ökoloogilise ülemineku ja positiivsete tulevikuvisioonideni kahanevates piirkondades”. Residentuuri vältel on Emel keskendunud Valga kohaliku konteksti mõistmisele seoses tulevikukujutluste ja ökoloogilise üleminekuga, luues seoseid rahvusvaheliste süsteemidega. Esees väidab Emel, et probleem, mis tuleneb üha suurenevast “kahtlaste” materjalide kogusest, tuleneb laiutavast ja ebaõiglasest üleilmsest majandussüsteemist. Et jõuda millegi parema ja kestlikumani, peame mõistma globaalset majandusajalugu ja majandusliku ebaõigluse raskusi seoses ökoloogilise üleminekuga. Essee pakub lühikese sissejuhatuse majanduse ja õigluse nurjatusse probleemi ökoloogilises üleminekus ning kirjeldab, kuidas majanduskasvu järgsed lähenemisviisid võiksid olla kasulikud piirkondliku õigluse suurendamiseks ökoloogilises üleminekus ja ruumilises planeerimises. Näitena tuuakse majanduslike takistustega võitlev Valga linn, kus majanduskasvu järgsed lähenemisviisid ja ideed võiksid olla poliitilised tööriistad heaolu suurendamiseks tulevikus.
Jakob D’herde: “Visandliku ruumi poeesia” Pärast kaheksa nädalat kestnud intuitiivset ja improvisatoorset lavastuslike elementide ehitamist on Jakob D’herde avastanud residentuuri vältel valminud “kahtlastes konstruktsioonides” peituva ruumipoeetika. Hoolimata sellest, et tema loodud objektid on tehtud jäätmetest ja visanditest, mõjuvad need tähenduslikena ning kommunikeerivad hoolivuse tunnet. Nende objektide väärtus ei seisne kauniduses, vaid võimes visandada potentsiaale ja võimalikkusi, kasutades selleks kõikjalolevat teise ringi saepuruplaati, mis on lihtsasti kättesaadav ega maksa üldjuhul midagi. Jakob talletab oma ruumipoeetilised peegeldused metoodiliselt mõtisklusvihikusse.
PAN-PROJECTS on Londonis tegutsev arhitektuurikollektiiv, mille on loonud Jaapani arhitektide duo Yuriko Yagi ja Kazumasa Takada.
Nad suhtuvad arhitektuuri kui valmistamise kunsti, luues ruumi terviklikult, kombineerides elemente ja materjale, mida nad omakorda käsitlevad kui kunstiteoseid. Selle saavutamiseks töötavad nad erinevate valdkondade loojate ja tellijatega, kes kõik lisavad projektidesse omad väärtused. Alatest aastast 2019 on nad tegelenud eksperimentaalse uurimisprojektiga “Kõrvaljääkide arhitektuur”, mis uurib linnajäätmeid kui potentsiaalseid ehitusmaterjale ja linnalugude jutuvestjaid.
PAN-PROJECTS plaanib VARESES jätkata oma uurimisprojektiga, kasutades Valga linnas olevaid tootmisjääke arhitektuurse materjalina. Materjaliga loovad nad paigaga seosed, mille käigus anonüümsed tööstusjäägid muutuvad pigem piirkondlikuks eripäraks.
Residentuuri lõpuks loovad nad arhitektuursete fragmentide seeria, mida esitavad avalikul näitusel koos kasutatud tööstusjäägiga. Materjalist saab kohaliku eluolu jutuvestja, sidudes sündivad arhitektuursed objektid linna omapära ja kogukonnaga.
Enne kui juulikuu läbi saab, jagame pilte Päär Keeduse ja Karolin Kulli tegemistest VARESES.
Pääri ja Karolini väiksemad sekkumised VARESE majas ja suurem installatsioon “Kändlik” kasutasid käepäraseid, ära visatud ja unustatud materjale, kombineerides need taaskord uuteks tervikuteks. Loodetavasti pakub Kändlik Piiri tänaval uuesti varju, mida kunagi pakkus sealne hiiglaslik paplipuu.
VARESe esimese suvekooli avalikule konkursile laekus üle 100 avalduse. Oleme tänulikud kõigile, kes huvi üles näitasid. Meil on hea meel tervitada 13 osalejat, kelleks on:
Anna Kobierska, Dariia Ruda, Elene Pichkhadze, Ellen Vene, Han Le Han, Indré Butkuté, Iona Ascherson, Jacob Lambrecht, Laura-Maria Vahimets, Lilla Lukàcs, Madli Kaljuste, Michal Romaniuk, Reinis Salins
Saadame kõikidele osalejatele e-kirja täpsema infoga programmi ja praktiliste küsimuste kohta.
Taaskord on lõpule jõudnud ühe residendi kuu VARESES. Valga rongijaamas esitlesime jinseok choi parandustöökojas valminuid esemeid ning jagasime need õhtu lõpus omanikele tagasi.
Mai lõpus avas kunstnik ja kutseline puusepp jinseok choi VARESE residentuurihoones parandustöökoja, mis keskendus peamiselt mööbli ja rõivaste parandamisele. Parandustöökoda oli avatud kõigile ning töötas tasuta. Laekus toole, laudu, tumbasid ja muid põnevaid objekte, mis kuu vältel uue hingamise said ning näitusepäeval omanikele tagastati. Töökoja uksed olid avatud ka neile, kes ise protsessis osaleda ning uusi tehnikaid õppida soovisid. Suur tänu kõigile abilistele, iseäranis Valga-Valka kunstikooli õpilastele Dariale ja Polinale ning õpetaja Elinale, kes osalesid paranduskoja töös kogu kuu vältel.
→ Kandideerimise tähtaeg: 15. juuli, 2024 → Suvekooli periood: 16.-23. august, 2024 → VARES pakub jagatud öömaja, toitlustust ning transporditoetust 10-le valitud osalejale.
VARESe esimeses suvekoolis uurime ruumiaktivismi teoreetilisi definitsioone, tagamaid ja füüsilisi väljundeid. Lisaks korraldame praktilisi arutelusid teadmiste kohta, mida kõike võib ruumiaktivismiga saavutada, kuidas kogukondasid võimendada oma ruumi eest seisma ning kuidas bürokraatlikud süsteemid võivad nii linna- ja maakeskkonnas toeks või takistuseks olla. Lisaks tegeleme ruumiaktivismiga, mis seisab teiste liikide eest, kel puuduvad õigused ja kaitse väljakujunendud õigussüsteemides. Kavas on ka praktilisi tegevusi, sealhulgas installatsioonide ehitamisi ning performatiivseid ettevõtmisi.
Kuidas kandideerida?
→ Me ootame osalema nii spetsialiste kui ka amatööre, tudengeid, arhitekte, kunstnikke, kirjutajaid ja mõtlejaid – kõiki, kes on suvekooli teemast huvitatud. → Suvekool on tasuta 10-le valitud osalejale. Selle sees on ühine majutus, eined ning sõidutoetus. → Kandideerimiseks saada meile e-kiri (info@vares.space) 15. juuliks koos oma CV või lühikirjeldusega ning motivatsioonikirjaga. → Osalejad valivad suvekooli korraldajad ning tulemused saadetakse meilile hiljemalt 19. juuliks.
Tutvu organiseerijate, töötubade läbiviijate ja loengupidajatega meie uudiskirjas. Täpsema programmi ning külalisloengupidajad avaldame peagi siinsamas.
Karolin Kull ja Päär Keedus on sisearhitektid, kes on õppinud Aalto ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Oma töös ja loomingus väärtustavad nad kohalikkust, materiaalsust, aeglaseid tehnikaid ning ise-arhitektuuri.
Päär Keedus ja Karolin Kull on tulnud VARESESSE eksperimenteerima.
Et uurida, kas linna kui ruumi võib kogeda, teoreetilise ja empiirilise keskkonnana, kui mitte-kohata? Et luua informaalset kohta, asja, objekti?
Iga asi oleks sümboolne, kohaspetsiifiline hommage.
Päär ja Karolin kaevandavad linna. Kuidas materjalid kohtuvad? Nad soovivad jagada aeglase arhitektuuri ja olmeelu viise. Kas on võimalik oma loominguga ümber mõtestada ruumi ilu standareid? Kas ilu võib peitub ka funktsionaalsuses ja pragmaatilisuses? Karolin ja Päär ei soovi üle-romantiseerida vaesuse ise-arhitektuuri ja resursside puudulikkust, kuid nad otsiva ilu kitsikusest. Kas väheste vahendite vahel leidub kavalus ja leidlikkus? Miks me üldse ehitame?
Nad unistavad maailmast, kus ise-arhitektuur moodustab ehitatud ruumi meie ümber.
Pääri ja Karolini installatsiooni Kändlik avamine toimub Valgas, suure kännu (Piiri 14a) juures 15. juulil kell 18:00.
VARESES toimub sel suvel kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, mille raames uurivad viis ruumiloojat süvitsi komposiitmaterjalide (OSB, MDF, liimpuit jne) ühiskondlikke tagamaid, taskukohasust, eripärasid ja taaskasutamise võimalusi. Üks grupiresidentuuris osalejatest on Sandra Mirka – uudishimulik multidistsiplinaarne looja, kelle taust on nii sisearhitektuur kui ka kokakunst.
Teda huvitavad mitmed komplekssed teemad – panused parema ühiskonna nimel, sooline võrdõiguslikkus, poeesia dokumenteerimine ehitatud keskkondades ja argipäeva hetkedes.
Sandra plaan on järgmised kaks kuud olla osa VARESE kogukonnast, otsides seal võimalusi, kuidas kokkamisruume toidutegemise, korrastamise, (taas)loomisega kohandada. Sandra omistas sel aastal sisearhitektuuri magistrikraadi ning keskendus oma uurimistöös just koduköökidele.
Sandra jaoks on köökide kujundus tänapäeval ettearvatav ja ootuspärane. Puitlaastplaadid nagu MDF ja OSB on köögimööbli materjalide püramiidi tipus, kuid välimuselt võiks neid võrrelda toidupoest ostetud külmutatud pitsaga. Ruumid, kus kokkame on selgelt seotud toitudega, mida sööme. Sandra uurib ja mängib residentuuris ruumi ja kokkamiste ühendustega, kasutades võimalikult vähe uusi materjale ja ressursse.
Sandra kogub residentuuri jooksul tekkinud mõtteid ka oma kodulehele.
“Kahtlaste materjalide jäätmaa” residentuur on osa Culture Moves Europe’i projektist ning seda rahastab Euroopa Liit.
VARESES toimub sel suvel kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, mille raames uurivad viis ruumiloojat süvitsi komposiitmaterjalide (OSB, MDF, liimpuit jne) ühiskondlikke tagamaid, taskukohasust, eripärasid ja taaskasutamise võimalusi. Üks grupiresidentuuris osalejatest on Emel Tuupainen – teadur, arhitekt, kunstnik ja aktivist Soomest.
Ta teeb Tampere ülikoolis doktoritööd, mille teemaks on üleminek ökoloogiat arvestavale linnaplaneerimisele ning muutusi pidurdavad kultuurilised, ideoloogilised ja majanduslikud tavad. Akadeemilise töö kõrvalt on Emel ka pühendunud heegeldaja ning parandus-ja isetegemiskultuuri entusiast. Ta on hiljuti võtnud omaks tasaarengul põhineva elustiili ning peab oluliseks koostööd, vastastikust õppimist ja kogukonda. Ta on osa You Tell Me kollektiivist.
Residentuuri vältel uurib Emel Valga ajalugu ja arengustrateegiaid, et mõista linna potentsiaale ja tugevusi ökoloogilisele majandusmudelile üleminekul. Mida võiks õppida Valga ajaloost ja arengust, mis soodustaks ökoloogilist majandusmudelit? Uurimuse kavatseb Emel vormistada esseena.
“Kahtlaste materjalide jäätmaa” residentuur on osa Culture Moves Europe’i projektist ning seda rahastab Euroopa Liit.
VARESES toimub sel suvel kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, mille raames uurivad viis ruumiloojat süvitsi komposiitmaterjalide (OSB, MDF, liimpuit jne) ühiskondlikke tagamaid, taskukohasust, eripärasid ja taaskasutamise võimalusi. Üks grupiresidentuuris osalejatest on arhitektide duo Aistė Gaidilionytė ja Kamilė Vasiliauskaitė.
Nad on arhitektide duo, kes otsivad viise ja platvorme alternatiivseks arhitektuuripraktikaks. 2023. aastal kureerisid nad arhitektuuritudengite iga-aastast töötuba SIKON, mis uuris Aukštumala raba reostatud maastikke. Muuhulgas on nad osa baltikumiülesest Rail Balticat uurivast projektist Baltic Lines. Ruumilise keskkonna juures paelub neid haprus, vaevunähtavad kihid, hool ja mõistatuslikkus. Neid huvitab materjaliringluse ja taaskasutamise poeetiline pool.
Residentuuris viibiv duo on uudishimulik materjaliringluse ja taaskasutuse vastu. Kuigu nende huvi on vormilt praktiline, siis nende lähenemine materjaliringlusele on pigem poeetiline, uurides tundlikult materjali pinnavorme, kihte, lugedes mateeria ainulaadseid lugusid. Residentuuris olles keskenduvadki nad kulumise poeesiale. Mis juhtub, kui püüame suhteliselt odavat masstoodangus kasutatud mööbliplaati vaadata kui individuaalset, ainulaadset ja väärtuslikku eset, arvestades materjali kahtlase keemilise kokteiliga?
“Kahtlaste materjalide jäätmaa” residentuur on osa Culture Moves Europe’i projektist ning seda rahastab Euroopa Liit.
VARESES toimub sel suvel kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, mille raames uurivad viis ruumiloojat süvitsi komposiitmaterjalide (OSB, MDF, liimpuit jne) ühiskondlikke tagamaid, taskukohasust, eripärasid ja taaskasutamise võimalusi. Üks grupiresidentuuris osalejatest on Jakob d’Herde, Brüsselis elav arhitekt ja disainer.
Ta kaitses äsja edukalt oma doktoritöö “Elades kodus. Eakate praktikad kodu ja väärikuse loomisel”, mis uurib kokkupuutepunkte vananemise, kodu, elamise ja väärikuse vahel. Hetkel on ta tegev kunstilise uurimise ja stsenograafia vallas.
Jakobi plaan Valgas on jätkata performatiivsete ja stsenograafiliste eksperimentidega ruumi ja inimeste vastastikmõjust. Läbi lavastuslike katsetuste ja etenduskunsti uurib ta kuidas inimesed kasutavad liigutatavaid ja muudetavaid objekte, et luua ajutisi atmosfääre.
“Kahtlaste materjalide jäätmaa” residentuur on osa Culture Moves Europe’i projektist ning seda rahastab Euroopa Liit.
3.-9. juunil võõrustasime Rail Baltica teemalise kunstilise uurimisgrupi Baltic Lines intensiivresidentuuri. Külastasime muuseume, väntasime Valka-Ape mahajäetud rööbastel raudteerattaga ning korraldasime üheskoos nädala jooksul ka mitu avalikku üritust.
Baltic Lines: Mõtisklused linnatransformatsioonist ja ühenduvusest Rail Baltica läbisõidul on kunstiline uurimisvõrgustik, mis kajastab Rail Baltica raudteeinfrastruktuuri megaprojekti, mille eesmärk on integreerida Balti riigid Euroopa raudteevõrgustikku. Baltic Linesi liikmed jälgivad Rail Baltica loomist ja uurivad selliseid teemasid nagu Balti regiooni kontseptsioon, arhiveerimine kui poliitiline praktika ja megaprojektide dokumenteerimine. Oktoobris avatakse projektinäitus Vilniuses galeriis IN THE CLOSET.
Sündmuste programm
Kolmapäeval, 5. juunil toimus Maria Kapajeva kunstnikuvestlus, kus ta rääkis oma loomepraktikatest ja selle võimalikkusest sõja ajal. Maria Kapajeva on kunstnik, kes töötab Londoni ja Eesti vahel. Tema töö tõstab sageli esile perifeerset ajalugu ja rääkimata lugusid, keskendudes feministlikust vaatenurgast piiripealsetele identiteetidele. Kapajeva praktikapõhine uurimus keskendub autoetnograafilistele ja feministlikele kunstipraktika meetoditele. Vestluse käigus keskendus Kapajeva oma praktika metoodikale ning tutvustab oma viimase aja töid.
Reedel, 7. juunil vaatasime Hanna Samosoni filmi Trail Baltic: Retk rohelisse (2023). Dokumentaalfilm jälgib ühe naise teekonda mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Kunstnik Hanna Samoson kohtab 213 km pikkuselt marsruudilt otseülekannet teha püüdes oma teel inimesi, kelle elud on tulevase raudteega lahutamatult seotud. Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist mõjutatud inimesed. Filmi taustaks on katkematu maastik, mis kõigi märkide järgi on määratud peagi muutuma.
Laupäeval, 8. juunil lugesime üheskoos Maria Kapajeva verivärsket raamatut “Aastapikkune karje” nii inglise, vene kui eesti keeles. Maria Kapajeva alustas raamatu kirjutamist 24. veebruaril 2022 – päeval, mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb identiteedi, kollektiivse ja individuaalse vastutuse ja süütunde, keele ja kuuluvuse, feminismi teemasid. Raamat ilmus kolmes keeles: eesti, inglise ja vene keeles.
Pühapäeval, 9. juunil lõpetasid nädala kestnud kunstnike residentuuri VARESes avalikud esitlused, kus projektis osalejad jagasid killukesi oma individuaalsetest projektiideedest ja loomingulistest metoodikatest.
Kõik üritused toimusid Valga kreisihoone WabaWangla installatsiooniruumis inglise keeles.
Projekti eestvedajad: Diāna Mikāne, Paula Veidenbauma
3.-9. juunil kohtuvad 11 Baltic Lines’i võrgustikus osalevat kunstnikku-ruumihuvilist VARESES, et töötada Rail Baltica teemaliste uurimis- ja kunstiprojektide kallal.
BALTIC LINES: MÕTISKLUSED LINNATRANSFORMATSIOONIST JA ÜHENDUVUSEST RAIL BALTICA LÄBISÕIDUL on kunstiline uurimisvõrgustik, mis kajastab Rail Baltica raudteeinfrastruktuuri megaprojekti, mille eesmärk on integreerida Balti riigid Euroopa raudteevõrgustikku. Ettevõtmine koondab 11 kunstnikku-uurijat Lätist, Leedust, Eestist, Soomest ja Rootsist jälgivad Rail Baltica loomist ja uurivad selliseid teemasid nagu Balti regiooni kontseptsioon, arhiveerimine kui poliitiline praktika ja megaprojektide dokumenteerimine. Oktoobris avatakse projektinäitus Vilniuses galeriis IN THE CLOSET.
Project was initiated by Diāna Mikāne, Paula Veidenbauma Baltic Lines artists researchers: Mattias Malk (EE), Eglė Šimėnaitė (LT), Valtteri Alanen (FI), Sofie Lucia Maria Carlson (SWE), Katariin Mudist (EE), Kamilė Vasiliauskaitė (LT), Aistė Gaidilionytė (LT), Gustavs Grasis (LV), Diāna Mikāne (LV), Paula Veidenbauma (LV), Danute Līva (LV)
20.-26. mail igal päeval kell 16-18 on VARESE residentuurihoones avatud Jinseok Choi parandustöökoda, mis keskendub peamiselt puidust ja tekstiilist esemetele. Paranduskoda töötab ilma tasuta ning on kõigile avatud!
Kõpitsemist vajavaid esemeid võib jätta Jinseokile parandamiseks või tulla oma asjade kallal nokitsema koos temaga. Paranduse või sekkumise iseloom ja viis selgub vestluses omanikuga. Pelga teenusepakkumise asemel loodab Jinseok jagada enda oskusi ning õppida ka külalistelt.
15. juunil näitame VARESES Jinseok Choi Valgas veedetud kuu jooksul sündinud loomingut. Eksponeerimisele tulevad ka parandustöökojas uue hingamise saanud esemed, mis pärast näitust omanikele tagastatakse.
15. juunil kell 17:00 avame Valga rongijaamas teepeoga Jinseok Choi residentuuriperioodi lõpunäituse.
Mai lõpus pidas kunstnik ja kutseline puusepp Jinseok Choi VARESE residentuurihoones parandustöökoda, mis keskendus peamiselt mööbli, tekstiilide ja rõivaste parandamisele. Laekus toole, laudu, tumbasid ja muid põnevaid objekte, mis kuu vältel uue hingamise said ning näitusepäeval omanikele tagastatakse. Oodatud on nii esemete omanikud kui ka kõik teised paranduskultuuri huvilised!
Jinseok Choi on erialadeüleselt tegutsev kunstnik, kes keskendub käesoleva kultuurilise hetke tõlgendamisele, uurides ajaloolist ja kultuurilist pinnast, millest see võrsub. Ta seob esmapilgul hajusaid teemasid ning kasutab meediumina skulptuuri, installatsiooni, etenduskunsti või videot. Jinseok on üles kasvanud Seoulis ja elab praegu Los Angelases, osaledes aktiivselt nii Lõuna-Korea kui USA kunstielus. VARESES avas ta Valga inimestele suunatud loomingulise parandustöökoja, kus ta püüdis nihestada piiri teenusepakkumise ning teineteiselt ja üheskoos õppimise vahel.
Näitus toimub Valga rongijaamas Jaama puiestee 12 ja on tasuta.
Jinseok Choion erialadeüleselt tegutsev kunstnik, kes keskendub käesoleva kultuurilise hetke tõlgendamisele, uurides ajaloolist ja kultuurilist pinnast, millest see võrsub. Ta seob esmapilgul hajusaid teemasid ning kasutab meediumina skulptuuri, installatsiooni, etenduskunsti või videot.
Jinseok on üles kasvanud Seoulis ja elab praegu Los Angelases, osaledes aktiivselt nii Lõuna-Korea kui USA kunstielus. VARESES avab ta loomingulise parandustöökoja, kus ta püüab nihestada piiri teenusepakkumise ning teineteiselt ja üheskoos õppimise vahel.
Tule tutvu parandustöökojas uue hingamise saanud esemetega 15. juunil Valga rongijaama saalis.
Tagasivaade Liis Varese showingule, mis võttis kokku tema tegemised VARESE residentuuris. Pildid päevast endast ning lisaks Liisi kureeritud teekonnal tabatud postakaardivaated Valga linnast.
Liis Vares on Eesti koreograaf ja kunstnik. Ta on sündinud teatri mustas kastis, flirtinud galerii valge kuubiga ja püüdleb nüüd halli tsooni poole. Keha on Liisi jaoks pigem materjal kui tööriist, mille kaudu ta uurib piire füüsilise ja vaimse, nähtava ja nähtamatu, isikliku ja sotsiaalse ning kujuteldava ja reaalse vahel.
„Mind huvitab, millised ruumid avanevad, kui laseme lahti funktsionaalsusest, esteetilisest tajust ja õpitud normidest (kujutame ette, et see on võimalik). Me ei pruugi olla võimelised piiluma teise inimese olemisse, kuid kas suudame luua ruumi, mis kutsub esile tunde, et oleme kellegi teise kehas? Millist rolli mängib füüsiline ruum üha virtuaalsemaks muutuvas maailmas ja vastupidi?
2020. aastal viis elu mind Rakverre, tühja korterisse Eesti väikelinnas. Ma ei valinud seda kohta; see oli vaba ruum väljaspool mu kodu, et minna ja olla lukustuse ajal üksi. Hakkasin korterit külastama ja jälgima ennast ja jälgi, mis ma sinna jätsin. Jälgisin juba olemasolevat ja küsisin endalt, mida ja milleks mul vaja on. Kust tuleb soov midagi muuta, miks sellest, mis mul juba on, ei piisa? Selle olemisviisi kaudu lõin kolm veebiteost. 2022. aastal oli korter avatud rahvusvahelise etenduskunstide festivali Baltoscandal ajal nii kohapeal kui ka internetis pealkirjaga “Kus sa oled?“
Nii astun Valgasse ja VARESesse – lähen peegli ette ja küsin: “Kus ma olen?” Või pigem paigutan materjalitüki – inimkeha – keskkonda ning jälgin selle reaktsioone. Luban tähelepanul liikuda, teen märkmeid ja salvestan ning jagan teiega oma praktikaid, leitud radu ja ruume 11. mail.”
Aprilli lõpus toimus VARESE kevadnäitus, kus Ola Lewczyk, Ben Weir ja kunstnikeduo DE JENZ esitlesid oma kuuajase residentuuri tegemisi. Siin on mõned nopped Ola tööst:
𝟏𝟒𝟖 𝐭𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭
leidsin tühermaalt savi, liiva ehitusprahti, saepuru, inimjuukseid ja õlgi vett nimetust ojast jalgadega segatud ja kätega puidust vormidesse visatud sündis 148 tellist
Kui kord kuivanud, põletatakse nad neist endist ehitatud ahjus – toored tellised laotakse lööviks ning sisse tehakse tuli. Iseennast toetav transformatiivne ruum. See ajutine ehitis on struktuur number 1. Põletatud tellistest ja savimördist valmib laud ühesse Kresihoone tubadest. See on struktuur number 2.
“148 tellist” kasutab telliseteo ja põletamise protsessi kui võimalust suhestuda ümbritseva keskkonna, maa ja traditsiooniliste töövõtetega. Mõeldes materjalide minevikule ja tulevikule, kasutan leidmaterjale ja linna ülejääke, et katsetada savi retseptiga. Need kaks objekti panevad proovile savisegu võimalused ja uurivad töö hulka, mis läheb manuaalsesse tootmisprotsessi. Valusad lihased, purused silmad, hea ööuni.
Iga samm aimab ette järgmist. 148 tellist tehtud sellest mis juba olemas on.
Aprilli lõpus toimus VARESE kevadnäitus, kus Ola Lewczyk, Ben Weir ja kunstnikeduo DE JENZesitlesid oma kuuajase residentuuri tegemisi. Siin on mõned nopped DE JENZi installatsioonist:
Valga linna jõudes teadsid DE JENZ(Vibeke Jensen ja Santiago De Waele), et soovivad töötada koos kohalike noortega, et luua mitteametlik kohtumispaik kogukonnale. Nende tähelepanu pälvis linna keskel asuva hüljatud kreisihoone kunagine vangla. DE JENZ võttis ühendust vallavalitsusega, kes andis neile rohelise tule, ning Valga Gümnaasiumiga, mille õpilased unistasid kohast, kus saaks filme vaadata. Esimest korda ruumi külastades pakkusid noored sellele nimeks WABA WANGLA. Sellest inspireerituna hakkasid nad kujutlema ebakonventsionaalset paika, mis kannustaks vaba mõtlemist.
DE JENZ kogus kasutatud ja hüljatud materjale suletud lasteaiast ja pankrotistunud mööblivabrikust. Lahked inimesed annetasid kodus üleliigseks osutunud peegleid, et Valga noored saaksid võtta üle vana vangla ja muuta see enda kohtumispaigaks.
WABA WANGLA avaneb koristatud õuealale, kuhu peagi istutatakse lilli ja köögivilju ning kus saab korraldada sündmusi. Läbi installatiivse värava pääseb koridori, kus võib näha õpilaste tehtud graffitit. Siseruumis avaneb orgaanilise vormiga tunnel, mis esindab isemoodi modus operandit ning võimalust pääseda ühiskonna ootuste eest läbi periskoobi. Kolm platvormi pakkuvad vabavormilist istumis-või lamamisruumi filmilinastuste ning teiste ürituste tarbeks. Strateegiliselt paigutatud peeglid annavad ruumis viibijatele ülevaate sellest, mis toimub hoovis ning kes on parajasti tulemas.
Projekti toetab Nordic Culture Point’i residentuuri toetus.
Aprilli lõpus toimus VARESE kevadnäitus, kus Ola Lewczyk, Ben Weir ja kunstnikeduo DE JENZ esitlesid oma kuuajase residentuuri tegemisi. Siin on mõned nopped Beni tööst:
Ben Weir saabus VARESESSE Aprilli alguses. Iiri mütoloogias on need päevad tuntud kui Laethantha na Bó Riabhaí ehk aeg, mil salakaval märtsikuu oma naabrilt aprillilt laenu võtta armastab. Kirju lehm (bó riabhach) arvab, et ta on üle elanud talve kõige hullemad ilmad ning hakkab kiitlema. Ta uhkustab, et on piisavalt kange, et igasuguse ilmaga hakkama saada, kuna on jõudnud märtsist aprilli õitsvasse kevadesse. Kuid märts, kes soovib kirjule lehmale õppetundi anda, toob pärast aprilli esimesi päevi oma karmid ilmad tagasi ja piitsutab kibedate jäiste tuultega, et lehm hukutada.
Ben ehitas mõned kaaslased, kes meid neil heitlikel päevadel soojas hoiaksid. Need köetavad mööblitükid on ahjude ratastel sugulased, kel vaba voli ringi liikuda ning inimestele kõikjal seltsiks olla.
Need objektid on kokku pandud leitud või lihtsasti kättesaadavatest asjadest. Jäätmejaama vanametall on kombineeritud olmeliste ehitusmaterjalide ja argiobjektidega. Kinnisideeks on olnud terastorud. Mitte tingimata kui utilitaarsed anumad või torud, vaid kui eneseküllased objektid.
Need mööblitükid saadavad meid meie igapäevasel matkal, kus varustus on ellujäämiseks oluline. Nad hoiavad külma eemal, kuniks oleme taaskord karmid ilmad üle elanud.
11. mail toimub Liis Varese showing, kus ta jagab publikuga oma praktika käigus Valgas veedetud aja jooksul leitud (mõtte)radu ja -ruume. Sündmus algab kell 13:13 Valga arhitektuuriresidentuuri VARES majas (Uus 35, Valga) ning kulmineerub kureeritud jalutuskäiguga Valga linnas, mille vältel võib harjumuspärast linnaruumi teise pilgu läbi kogeda.
Aprillis toimus rahvusvaheline ideevõistlus Valga Pipraoja päevavalgele toomiseks. Võistlusele laekus 14 ideed, neid näeb võistlusplatvormil TANDEEMS ja sealsamas toimus ka hääletamine. Suur tänu kõigile osavõtjatele! Kolm auhinnalist tööd selgusid publiku ja žürii hääletuse tulemusel, need on:
Potamobios – Pipraoja ava(sta)mine. Autorid: Elina Mikker and Grete Veskiväli
27.-28. aprillil toimub VARESE kevadnäitus, kus aprillikuu residendid Ola Lewczyk, Ben Weir ja kunstnikeduo DE JENZ esitavad oma residentuuri käigus valminud loomingut. Eksponeerimisele tulevad tööd on materiaalsed, meelelised ja kogukondlikud sekkumised, millega saab tutvuda nii VARESE majas kui ka Valga linna peal.
Pühapäev, 28. aprill: 14:00-19:00 avatud kreisihoone kong ja sisehoov
Ola töötuba on avatud kõigile huvilistele ja hõlmab nii käte kui jalgadega saviga töötamist, palume riietuda vastavalt.
*
Ola Lewczyk’i installatsioon SAVI keskendub tagasihoidlikule argipäeva jäätmetega segatud savitellisele. Kevadnäitusel tutvustab ta oma tellisteo protsessi tagamaid ning juba valmis saanud tehiskividest vormunud arhitektuurseid objekte.
Ben Weir’i installatsioon SOOJUS uurib, milline võiks välja näha soojendav mööbel. Mittestandardse ja kõikuva temperatuuriga VARESE majas konstrueerib ta väikevorme, mis on erinevalt traditsioonilistest küttekehadest hoone tarindist lahti ühendatud. Kevadnäituse nädalavahetusel viib Ben oma kuumad leiutised jalutuskäiguks Valga linna peale.
DE JENZ kunstnikeduo SIIN JA PRAEGU on kogukonda kaasav installatsioon, mis uurib nii ajaloolist kui ka kaasaegset Valga ja Valka piirilinnade eripära. Nad otsivad koos Valga gümnaasiumiõpilastega linnast kasutamata potentsiaaliga kohti, kuhu üheskoos luua noortele pühendatud kogunemispaik. Valminud kohtumispaik avaneb kevadnäitusel avaliku peoga.
Ben Weir on Põhja-Iirimaalt Belfastist pärit arhitekt. Ta töötab arhitektuurivaldkonnas, ent on lahti öelnud arhitekti kui neutraalse teenusepakkuja rollist. Ta joonistab, kirjutab, teeb uurimustööd ja ehitab, et tuua nähtavale ruumi ja materjalide varjatud potentsiaal.
Tema projektid sünnivad läbi olemasoleva olukorra analüüsi ning ta peab jäädvustamist sama oluliseks kui leiutamist. Ben peab võluvaks sekkumisi, milles on säilinud lõpetamatus ja avatus muutustele, eelistades mitmekihilist ruumi lammutamisele ja tabula rasale. Ta lahkab ja raamistab olemasoleva linnaruumi põnevaid, kohati sattumuslikke arhitektuurseid olukordi ning inimeste suhet nendega. Nendesse olukordadesse uusi objekte lisades püüab Ben anda positiivset panust õiglasesse ja mitmekesisesse keskkonda.
Residentuuris olles kavandab ja ehitab Ben kuumust kiirgavate mööblitükkide perekonna- liigutatavad objektid, mida võib kasutada tooli, tabureti, pingi või lauana, ning mis peidavad endas elektrilisi küttekehasid. Töö on inspireeritud kaasaegse kunstniku argielust, kes transient olendina liigub residentuuride ja projektide kannul ühest paigast teise, tihtipeale ajutise viisaga, ning on pidevalt sunnitud välja kolima vahekasutusena üüritud askeetlikelt stuudiopindadelt. Küttekehad on tihtipeale kohtkindlad objektid, torudega ühendatud ja liikumatud. Beni loomingus küttekehad vabanevad küttekehad nende tavapärasest kohtkindlusest, peegeldades nõnda kunstniku igapäevast matkalolekut.
Tule tutvu Beni tegemistega Valgas 27. ja 28. aprillil.
Ola Lewczyki praktika keskendub käsitööle, materjaliuuringutele ja kohalikkusele. Ta töötab peamiselt savi, mesilasvaha ja kogutud looduslike materjalidega. Ta töötab ja mõistab asju puudutuse kaudu, teda tõmbavad aeglased korduvad protsessid. Olles mõjutatud slaavi folkloorist ja asjade muundumisest, liigub ta pidevalt maise ja käegakatsumatu vahel.
Leidsavi, liiv ja linnajäätmed; ehituspraht, sillutiskivitolm, kohaliku kohviku kohvipuru, juuksed ja muu leiavad segatuna tee puidust vormidesse. Ola katsetab telliste valmistamist, kasutades telliste retseptide testimiseks erinevates vahekordades linnast leitud materjale. Üks osa ettevõtmistest on toortellistest ahju ehitamine nende põletamiseks ja ühtlasi ahju käsitlemine ajutise arhitektuurse objektina. Selle kaudu püüab ta leida viise, kuidas ümber mõtestada kohalikkusel põhinevat materjalitootmist ja sidet ümbrusega ning uurida võimalusi, kuidas säilitada käsitööpõhist praktikat, mõeldes nii mineviku kui ka tuleviku materjalidele.
15.-22.aprillil toimub rahvusvaheline ideevõistlus Valga Pipraoja päevavalgele toomiseks. Ingliskeelset võistlusülesannet saab lugeda ja oma töö esitada võistlusplatvormil TANDEEMS ja sealsamas toimub ka hääletamine. Kolm auhinnalist tööd selguvad publiku- ja žüriihääletuse tulemusel. Allpool täismahus võistlusülesanne.
LINNAOJAD
Moderniseerumise kiiluvees matsid nii mõnedki edumeelsed linnad oma esimesed teljed – nende sünni tunnistajateks olnud jõed. Täna kaevavad ettevõtlikud linnad oma ojad jälle mulla alt välja ja toovad nad uuesti elule. Selle ideevõistlusega kutsume me (maastiku)arhitekte, linnauurijaid, ökolooge, kunstnikke ja teisi huvilisi kujutlema reinkarneeruvate linnaojade uusi võimalusi.
ÜLE KIVIDE JA KÄNDUDE
Needsamad rikkalike hüvedega ojad ja jõed, mille kallastel esimesed asulad kunagi kerkisid, muutusid moderniseerumise käigus irooniliselt hoopis tülinaks – nii halva haisu, üleujutuste tekitamise, arendusväärtusliku maa hõivamise kui ka sääskedele ning muudele tüütutele putukatele elupaiga pakkumise tõttu. Erinevalt oma esivanematest ei kulge ebamugavuste vältimiseks torudesse suunatud linnaojad (sarnaselt paljudele teistele uue aja inimeste loodud radadele) maastikus, vaid lõikavad sellest otse läbi. Truubi ühetaolisesse keskkonda kanaliseeritud kiire vool uhub oma teele ettejääva ning lihtsustab külgnevaid ökosüsteeme.
Vabalt vooglevad veed seevastu kipuvad looklema ja ajuti aeglustuma, vältides suuremaid kive ja muid takistusi, otsides hajameelsel moel vähema vastupanu teed. Muutuv voolukiirus, jõesängi varieeruv sügavus, mitmekesine taimestik ning vees olevad takistused (nagu väikesed kivid ja langenud puud) loovad soodsaid tingimusi suurele hulgale olevustele. Voolu teel olevad tõkked püüavad kinni ojja sattunud toitained ja muud osakesed, puhastades niimoodi jõkke jõudvat vett. Ojade kallastel on potentsiaali saada liigirohkeimateks kohtadeks linnades. Arvestades kliimamuutuste ja üha äkilisemate vihmavalingutega on vaheldusrikka sängiga vooluveekogud sageli ka paremad alternatiivid piiratud mahuga torusüsteemidele.
MUINASJUTULISED MAASTIKUD
Lisaks linnalooduse toetamisele ning sadevete suunamisele on vooluveekogudel ka intensiivne atmosfääriline iseloom. Ojadel ja jõgedel näib olevat neile ainuomane elujõud. Maastikus vuliseva vee heli, liikumine ja lõhn toovad linnaruumi meelelise ja muinasjutulise mõõtme. Kas nii nagu muinasjuttude ojad, võiksid ka linnaojad olla fantastilised paigad, kus puruvanad ja konnad kohtuvad kohtuvad näkkide, haldjate, hulkuritega, seiklevate laste ja esimest salasuitsu kimuvate teismelistega?
Linnaoja päevavalgele tuues on tarvis taasluua selle kadunud säng. See tarvidus on võimalus unistada ja mõelda, milliste maastikega soovime me end ümbritseda. Vaatamata sellele, et inimtekkelised keskkonnad on liigirikkuse poolest sageli primitiivsed, on näiteid ka poollooduslikest keskkondadest nagu puisniidud, kus inimsekkumine on loonud rikkaliku öksosüsteemi. Kas tehislik ojasäng saaks olla veelgi elurikkamaks kui looduslik kunagi oli, omamoodi hüper-loodus? See seostub ideega Arkaadiast, ideaalsest, utoopilisest maastikust. Läbi ajaloo on Arkaadiat kujutatud nii metsiku ja varjulise hämaraid ihasid täis tihnikuna, mis pakub ootamatuid seiklusi, aga ka idüllilise, kultiveeritud pastoraalse maastikuna, kust kõik metsik on kaotatud. Kujutlused Arkaadiast kui sümboolsest kohast on muutunud käsikäes ühiskondade väärtuste ja igatsustega. Milline oleks meie aja Arkaadia?
ÜLESANNE: PIPRAOJA PÄEVAVALGELE TOOMINE
Valga on ojade- ja allikaterohke linn, kus veevulinat võib kuulda mitmetes paikades. Ent nagu mujalgi, on ka mitmed siinsed ojad eelmisel sajandil maa-alustesse torudesse suunatud, mistõttu on nad kaotanud suure osa oma liigi-ja isendirikkusest. Et elurikkuse kadu on tänapäeval suur probleem, on võetud suund linnaojade avamisele ja liigirikaste elupaikadena taastamisele.
Võistluse eesmärgiks on koguda linnaruumilisi visioone Valga Pipraoja taastamiseks ja rõhutamiseks, inimestele ligitõmbavaks rekreatsioonialaks kujundamiseks ja seal leiduva elurikkuse võimendamiseks. Otsime ideid, mis rõhutaksid puhta vee kohalolu ja nähtavust linnamaastikel ning kasutaksid ära selle potentsiaale Valga ruumilise identiteedi kujundamisel. Kuna Valga linnal puudub tugev identiteet, siis võiks ta saada tuntuks just ojade ja lätete linnana. Ootame osalejatelt visioone uue ojasängi ning selle ümbruse kujudamiseks ja/või väikesemõõdulisi arhitektuurseid sekkumisi, mis looksid kohtumispunkte inimeste, oja ja selle teiste asukate vahel.
PIPRAOJA TEEKONNA ERINEVAD ISELOOMUD
Valga vallavalitsus on oja teekonnal esile toonud kolm ala, mille erinevaid karaktereid võiks toonitada:
A: Lineaarne roheühendus haigla, linnapargi, spordihalli ja staadiumi vahel. Selles vahemikus võimaldab maastik kujundada kärestikulisemat voolusängi. Seal on ka palju ruumi, et luua nii looduslikke elupaiku mitmetele liikidele kui ka liikumisele õhutavaid sekkumisi inimeste jaoks.
B: Priimetsa kooli, restoran Lilli ja noortekeskuse piirkond. Selles vahemikus voolab oja läbi sillutatud linnalikuma keskkonna, mille iseloomu võiks rõhutada. Sellesse piirkonda tekib vihmavalangute ajal liigvett.
C: Pipraoja suudme ala Pedeli paisjärve juures on rannalik puhkeala
Ideid võib esitada nii ühele kui ka mitmele neist aladest.
PRAKTILIST
→ Võistluse periood on 15.–22. aprill. → Esitada tuleb 3 pilti ning tekst. → Publiku hääletus ning žürii töö toimub 23.04.–06.05. → Žüriis on arhitekt Katrin Koov, Valga vallaarhitekt Angeelika Saaron ning ökoloog Tuul Sepp. → Kolm võitjat saavad rahalise auhinna 3 x 500€.
Võistlus on osa Eesti-Läti koostööprojektist, ideevõistluste seeriast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”. Võistlust organiseerivad Valga arhitektuuriresidentuur VARES koostöös Läti ideevõistluste platvormiga TANDEEMS, Valga vallavalitsusega ning Valga Vesi AS-ga.
Laura Pinti näitus “Pehmed elukad” sai alguse ihalusest põnevama vormi ja pehmuse järgi igapäevases ruumis ning sündisid mööblitööstuse kangaülejääkidest, mis otsisid uut kasutust.
Meid ümbritsev ruum on tihti riidekapi suuruse ja diivani asukohani ette kirjutatud. Samavõrd traditsioonilised kipuvad olema ka masstoodetud mööbliesemed ise. Pehmed elukad on katse eksperimenteerida mööbli olemusega. Loodud on objektid, mis kohanduvad igale kehale ja inspireerivad ebatavalisi kasutusviise. Teoste loomisel kandis keskset rolli ka keskkonnasõbralikkus ja taaskasutus. Kasutatud on jääkmaterjale või antud päevinäinud olemasolevale uus hingamine. Samuti on elukate juures olulised erinevad aistingud, olgu selleks kallistav pehmus, soojus või raskus, mis moodustab turvalise aseme.
DE JENZon kunstnike paar Vibeke Jensen & Santiago De Waele, kes elavad 10 püsielanikuga Norra läänepoolseimasse arhipelaagi kuuluval väikesel saarel. Saarel olles uurivad nad karmide rannikumaastike ja inimese kokkupuutepunkte. Tehes koostööd nii kohalike inimeste kui ka rahvusvaheliste kunstnikega uurivad nad võimalusi kaotamaks kultuuri ja looduse vaheline eristus ning jõudmaks sümbiootilisema suhteni ümbritsevaga.
Vibeke on veetnud aastaid üle maailma reisides ning elanud suurlinnades nagu Rooma, New York, London ja Berliin. Santiago juured on keskaegses Brugge linnas Belgias. Nüüd elavad ja töötavad nad eraldatud saarel muuli kõrval asuvas 99-aasta vanuses koolimajas, ning avastavad sealt akvanautidena ümbritsevaid saari ja ookeani. Selle eluviisiga kaasnev perspektiivinihe on loonud uutmoodi teadlikkuse, tähelepanuvõime ja loodusega koos eksisteerimise viisi – AKWANAUTØYNA – milles maastik, elu ja kunst sulanduvad ühte.
Residentuuris viibides tahavad Vibeke ja Santiago uurida Valga-Valka kaksillinna eripärasid. Nad loodavad jõuda huvitavate tähelepanekuteni, mis puudutavad nii koha ajalugu, konteksti ja maastikku kui ka kaasaegseid väljakutseid, meeleolusid ja tekstuure, mida rõhutada ning arhitektuurse sekkumise abil ruumis väljendada. De Jenzi eesmärgiks on leida kontakte kohalike koolide, kunstiorganisatsioonide, käsitööliste ja vanemate inimestega, kel on enda kodukohast laialdased teadmised. Nii leiavad nad üles kasutamata potentsiaaliga põnevad paigad, millest võiks saada omaalgatuslikke ettevõtmisi ja vaba mõtlemist soodustavad kogunemiskohad.
De Jenzi tegemisi Valgas saab tulla vaatama 27. ja 28. aprillil.
Munadepüha laupäeval, 30. märtsil avab VARES uksed ja kutsus kõiki tihedas programmis osalema.
Ajakava: 14:00 Laura Pinti näituse “Pehme” avamine 15:00 Anni Saviaro uurimustöö esitlus kahanevate linnade teemal 16:00-18:00 Arvamusrännak kliimasäästliku ehituse ja linnaplaneerimise teemal
Märtsi alguses saabus VARESe residentuuri Laura Pint. Laura on arhitekt, kellele põhitöö kõrvalt arhitektuuribüroos meeldib tegutseda kätega ning katsetada erinevaid meediume. Olgu selleks näiteks mööbli ehitamine, õmblemine või nahatööd. Laura esitleb oma pehmeid leiutisi kell 14:00.
Laura eesmärk selle residentuuri jaoks on olnud süveneda mööbli ebatraditsioonilisse disaini ning uurida alternatiivseid ruumilisi konfiguratsioone, hägustades piire ja määratledes ümber suhet ruumi ja selle kasutajate vahel. Teda innustab idee leida võimalusi, kuidas muuta igapäevane standardiseeritud ruum huvitavamaks, põnevamaks ja paindlikumaks. Töö käigus plaanib Laura katsetada erinevate vormide, materjalide ja ehitusviisidega, kasutades mööblitootmise jääkmaterjale. Residentuuri lõpptulemusena valmib mööbliese, mis põhineb uuritud teemadel. Laura soovib, et see ese mitte ainult ei kajastaks tema uurimustöö tulemusi, vaid oleks ka praktiline näide sellest, kuidas arhitektuur ja mööblidisain saavad ühiselt kaasa aidata keskkonnasõbralikule ja loovalt mõtlevale tulevikule.
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kes tuli VARESesse oma doktoritööd kirjutama. Ta uurib linnaplaneerimise valdkonna kahanevas konteksti, keskendudes kasvusõltuvusele linnaplaneerimises. Anni esitlust kahanevate linnade planeerimisest saab tulla kuulama kell 15:00.
Anni uurimuse fookuseks on linnaplaneerimine kahanemise tingimustes, selle õigustus ja seos kasvuga. Töö eesmärgiks on parem mõistmine linnaplaneerimisest kahanemise kontekstis, mille abil saaks muuta planeerimisprotsessid demokraatlikumaks ning luua tööriistu, mis aitaksid leida kahanemisele kohasemaid planeeringulisi lähenemisi. Tema uurimus rõhutab kohaliku konteksti arvestamise vajadust linnaplaneerimises ning määratleb linnade ja valdade lähtepunktide erinevusi. Valga on talle üheks huvitavaks juhtumiuuringuks.
Kell 16–18 viime VARESes läbi arvamusrännaku kliimasäästliku ehituse ja linnaplaneerimise teemal. Tule ka visioneerima ja arutama – sinu ideed võivad jõuda riigi arengustrateegiasse, mõjutada tulevast kliimaseadust ja riigieelarvet!
Teeme ajurünnakut, kuidas võiksid riik ja omavalitsused kõige paremini aidata kaasa Eesti hoonefondi renoveerimisele ning ehitusmaterjalide ringsele-säästlikule kasutamisele. Mõtle näiteks, millises hoones sa praegu elad; kuidas ja millest see ehitatud on; millises majas tahaksid sa ideaalis elada? Kui vaja renoveerida, siis kelle abi ja mille tegemiseks oleks sul vaja? Kas tead mõnda näidet või head tava, kuidas teistes riikides on edukalt julgustatud inimesi oma elamuid renoveerima? Loe teemast lähemalt SIIT.
Arvamusrännak on Kliimaministeeriumi ja Riigikantselei väljahõigatud kaasamisformaat ja üleskutse, et anda inimestele võimalus rääkida kaasa ja koguda ettepanekuid teemadel, mida kliimaseadus võib hakata mõjutama. Ideekorje käigus kogutut arvestatakse kliimaseaduse loomise ja rakendamise juures. Arvamusrännakut modereerib Maria Muuk.
Selgunud on Linnahalli ideevõistluse kolm võidutööd!
26. veebruaril lõppes 7-päevane rahvusvaheline visioonivõistlus, mis ootas kõiki linnaruumist huvitatuid spekuleerima Tallinna müütilise kahepaikse – Linnahalli – tuleviku üle. Võistlusele laekus 47 tööd. Aitäh kõigile osavõtjatele!
Auhinnalisteks võitjateks osutusid tööd: “Uusvana”, autoriteks Ülar Mark ja Liilia Erlich; “Linnakivi “One and one, it is one – it is not two.””, autoriteks Jakob D’herde, Sara Dobrijević, Oscar Lévy; “Linnahall kultuuri, spordi ja muusika keskusena”, autoriteks Julius Friedrich, Yannik Pfaff
Kolmele võitjale on ette nähtud 3×1000€ auhind. Võitjad selgusid žürii, publiku ja noorteprogrammis osalenud õpilaste hääletuse tulemusel.
Žürii koosnes viiest arhitektuuri- ja linnaplaneerimise asjatundjast: Owen Hatherley, Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem. Kõikide tööde ja žürii antud kommentaaridega on võimalik tutvuda veebiplatvormil Tandeems. Eestikeelse võistlusülesande avaldas terves mahus Müürileht.
Võistlus on osa Eesti-Läti koostööprojektist, ideevõistluste seeriast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”. Võistluste eesmärgiks oli koguda võimalikult palju ideid, mis võiksid avardada nii linlaste kui otsustajate kujutlussfääri linnaruumist, aga ka kaardistada sellega seonduvat meelsust noorte ruumiloojate seas. Peagi ilmutame ka meiepoolse võistlustulemusi kokkuvõtva artikli.
Juba mõne nädala pärast toimub võistlus Valga linnaojade teemal, rohkem infot selle kohta peagi!
Laura Pint on arhitekt, kes töötab büroos Peeter Pere Arhitektid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala. Põhitöö kõrvalt meeldib talle tegutseda kätega ning katsetada erinevaid meediume. Olgu selleks näiteks mööbli ehitamine, õmblemine või nahatööd.
Laura eesmärk selle residentuuri jaoks on süveneda mööbli ebatraditsioonilisse disaini ning uurida alternatiivseid ruumilisi konfiguratsioone, hägustades piire ja määratledes ümber suhet ruumi ja selle kasutajate vahel.
Teda innustab idee leida võimalusi, kuidas muuta igapäevane standardiseeritud ruum huvitavamaks, põnevamaks ja paindlikumaks. Töö käigus plaanib Laura katsetada erinevate vormide, materjalide ja ehitusviisidega. Samuti kasutada mööblitootmise jääkmaterjale, toetades sellega jätkusuutlikkust.
Residentuuri lõpptulemusena valmib mööbliese, mis põhineb uuritud teemadel. Laura soovib, et see ese mitte ainult ei kajastaks tema uurimustöö tulemusi, vaid oleks ka praktiline näide sellest, kuidas arhitektuur ja mööblidisain saavad ühiselt kaasa aidata keskkonnasõbralikule ja loovalt mõtlevale tulevikule.
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kelle doktoritöö uurib linnaplaneerimise valdkonna kahanevas konteksti, keskendudes kasvusõltuvusele linnaplaneerimises.
Annit huvitavad kollektiivsus ja horisontaalsed haridussüsteemid, mispärast on ta erinevate kunsti ja arhitektuuri kogukondade liige (näiteks jeesjeesgood kollektiiv). Ta on unistaja, kes armastab R&B muusikat ja on huvitatud tasaarengust.
Anni uurimuse fookuseks on linnaplaneerimine kahanemise tingimustes, selle õigustus ja seos kasvuga. Töö eesmärgiks on parem mõistmine linnaplaneerimisest kahanemise kontekstis, mille abil saaks muuta planeerimisprotsessid demokraatlikumaks ning luua tööriistu, mis aitaksid leida kahanemisele kohasemaid planeeringulisi lähenemisi. Tema uurimus rõhutab kohaliku konteksti arvestamise vajadust linnaplaneerimises ning määratleb linnade ja valdade lähtepunktide erinevusi.
Anni loodab residentuurist leida kollektiivi tuge, võimalust kohtuda uute inimestega, kellega koostööd teha, inspiratsiooni ning rahulikku keskkonda, kus oma uurimuse kallal töötada. Residentuuris keskendub Anni teooria kirjutamisele, milles ta arendab kasvu ja linnaplaneerimise vahelisi põhjendusi uurivat analüüsiraamistikku.
VARESe residentuuriprogrammis osaleb aastal 2024 17 residentuuriprojektiga ligikaudu 40 residenti, kelle valisime välja kahe avaliku kutsungi tulemusena välja eelmise aasta lõpus. Tutvustame nüüd teise poolaasta residente:
STUUDIO KOLLEKTIIV koondab endas seitset noort arhitekti: Lill Volmer, Eneli Kleemann, Mia Martina Peil, Saskia Epp Lõhmus, Anna Riin Velner, Katariina Mustasaar, Marie Anette Veesaar. Nad keskenduvad materjalide taaskasutusele, prioritiseerivad keskkonnatundlikku lähenemist arhitektuuriloomele ning teadvustavad endale tohutuid jäätmekoguseid, mida tavapärane ehituspraktika tekitab. Residentuuri vältel uurivad ja koguvad nad looduslikke ning taaskasutatavaid kohalikke materjale, ekperimenteerivad nende omavaheliste dünaamikatega ning keskenduvad enda arhitektuurikeele arendamisele. Töö tulemusena kerkib Valga linnaruumi kohalikest materjalidest installatsioon.
Augustas Lapinskas on Vilniusest pärit kirjanduse, muusika ja tegevuskunsti taustaga arhitekt ning Ditiya Ferdous on New Yorkist Queensist pärit filmitegija. Nende ühine platvorm Space Nursing tegeleb linlike tühermaade kui ökoloogiliselt väärtuslike paikadega. Residentuuri jooksul katsetavad nad bioaktiivsete värvidega, kasutades kohaspetsiifiliste installatsioonide loomisel samblaid, samblikke ja seeni.
Diāna Mikāne on kunstnik ja teadur, kes jagab oma aega Riia ja Nida vahel. Paula Veidenbauma on urbanist, mõnikord etendaja, teinekord kirjutaja, kes elab ja töötab vaheldumisi Riias, Tallinnas ja Viinis. Koos moodustavad nad kunstigrupeeringu gel, mille uurimustöö puudutab igapäevaesteetikat ja postkoloniaalseid praktikaid Nõukogudejärgses ruumis. Residentuuris uurivad nad kohalikke pseudoteaduslikke ehituspraktikaid nagu näiteks veesoonte otsimine nõiavitsa või metallvarrastega.
Anna Tamm on Eesti multimeediakunstnik kes praegu elab Amsterdamis. Ta on lõpetanud fotograafia alal Eesti Kunstiakadeemia ja Gerrit Rietveldi Akadeemia ning omandab hetkel magistrikraadi Sandbergi Instituudi F for Fact allüksuses. Residentuuris lähtub Anna Nõukogude pärandi säilitamise küsimusest ning keskendub seejuures Valga mööblivabriku toodanguna valmistatud pikendatavale söögilauale Projekt nr. 16, mis siiani paljudes kodudes olemas on ning millega seotud isiklikke lugusid ta koguda plaanib.
CONSTRUCTLABon erialadeülene disaini ja ehitust ühendav võrgustik, mis ületab traditsioonilise töödejaotuse ning toob kokku mitmekülgselt andekad arhitektid-ehitajad, sotsioloogid, linnaplaneerijad, graafilised disainerid, kuraatorid, õppejõud ja veebiarendajad, kes osalevad protsessis visandidest ehitusplatsini. Residentuuri jooksul valmib Eesti-Läti piiril ConstructLabi ja huvitatud kohalike ühisloomena jõeäärne paviljon.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Residentuure toetavad Eesti Kultuuriministeerium, KULKA, Nordic Culture Point ja LoovEuroopa “Culture Moves Europe” ning Saksamaa suursaatkond Tallinnas.
24. veebruaril avasime ametlikult-pidulikult VARESe residentuuri. Alastair tutvustas oma VARESe majast koorunud tegelasi, tegime kiluvõikusid, vaatasime presidendi vastuvõttu, võõrustasime külalisi. Esimeste päikesekiirte käes sulanud lumi ja paljastunud pori olid inspiratsiooniks küpsisetordi kaunistamisel.
24. veebruaril toimusid VARESe avanädalavahetuse pidustused, mille kulminatsiooniks oli meie päris esimese residendi, Alastair Howardi näituse avamine. Tutvu näitusega, mille üheks peategelaseks on seinast koorunud müütiline karakter, siin:
Inglise keeles võib hoone konstruktsioonile viidata ka kui hoonekoele. Mängides selle mõttega, kujutab Alastairi installatsioon maja kui mitmekihilist kudumit. Erinevaid kihte paiguti eemaldades, paljastades ning teatristsenograafiast tuttavate vahenditega liigutades lisandub ruumile dramaturgiline mõõde, mis toa “elama” paneb. Kujundatud stseeni keskne tegelane on koer, kes on treenitud haistma kõdunevat puitu vanades hoonetes. Eesti keeles võiks Rothound tõlkuda kui Vammipeni. Vammikoer on siin kujutatud kui müütiline detektiiv, kes avastab igas ehituskihis peidetud ajalugu. Tema vorm on auru abil painutatud sellest samast vineerplaadist, millega siin majas 1960.aastatel peegellaed kaeti. Vammikoer peidab end lõuendkulissi taga, mis liigub üles-alla teatritest tuttava lavamehaanika – talisüsteemi – abil. Tärgeldatud linasest kuliss on jäljend seina lambriist ning sellel talletunud ennemuistse linnu fossiilist.Seinale projitseeritud 1:1 termopilt näitab punasena kumava tuleaseme ja seda ümbritsevate tarindite temperatuuri. Ruumi seintel paljanduvad laigud, kus pudenenud krohvi all peidus olev krohvivõrk ning maja kandev püstpalk-konstruktsioon nähtavale tuleb.
26. veebruaril lõppes 7-päevane rahvusvaheline visioonivõistlus, mis ootas kõiki linnaruumist huvitatuid spekuleerima Tallinna müütilise kahepaikse – Linnahalli – tuleviku üle.
Võistlusele laekus 47 tööd. Aitäh kõigile osavõtjatele!
Kõik tööd on avaldatud veebiplatvormil Tandeems ning hääletus on avatud 24. märtsini. Anna hääl oma lemmikideele!
Hääletamiseks vajuta “vote” all vasakus nurgas, registreeru oma meiliaadressiga ning anna hääl 5-le lemmikule paremuse järjestuses.
Samal ajal hakkab tööle ka žürii, kes annab igale esitatud tööle kirjaliku tagasiside, mis avaldatakse võistlustööde all kommentaaridena. Žürii koosneb viiest arhitektuuri- ja linnaplaneerimise asjatundjast: Owen Hatherley, Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem.
Kolm parimat võidutööd valitakse välja veebihääletuse tulemusel, milles osalevad kolm hääletajagruppi – žürii, kõrvalprogrammist osa võtnud kooliõpilased ja rahvas. Võitjad teatatakse hiljemalt 25. märtsil. Kolmele võitjale on ette nähtud 3×1000€ auhind.
Eestikeelse võistlusülesande avaldas terves mahus Müürileht.
Võistlus on osa Eesti-Läti koostööprojektist, ideevõistluste seeriast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”. Võistluste eesmärgiks on koguda võimalikult palju ideid, mis võiksid avardada nii linlaste kui otsustajate kujutlussfääri linnaruumist, aga ka kaardistada sellega seonduvat meelsust noorte ruumiloojate seas. Aprillis toimub võistlus Valga linnaojade teemal.
Algas ideevõistlus “Linnahalli võimalikud tulevikud”!
Lühiformaadis 7-päevane rahvusvaheline visioonivõistlus ootab osalema kõiki linnaruumist huvitatuid ja spekuleerima Tallinna müütilise kahepaikse, Linnahalli tuleviku üle.
Eestikeelse võistlusülesande avaldas terves mahus Müürileht. Ingliskeelse võistlusülesande ning alusmaterjalid leiab veebiplatvormilt Tandeems. 1-3 pildist ja tekstist koosnev võistlustöö tuleb esitada sealsamas hiljemalt 26. veebruaril.
Kolmele võitjale on ette nähtud 3×1000€ auhind. Igale esitatud tööle annavad kirjaliku tagasiside viis arhitektuuri- ja linnaplaneerimise asjatundjat: Owen Hatherley, Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem.
Kolm parimat võidutööd valitakse välja veebihääletuse tulemusel, milles osalevad žürii, kõrvalprogrammist osa võtvad noored ja publik.
Võistlus tõukub viimastel kuudel taaselustunud Linnahalli teemalisest poleemikast ning selle eesmärgiks on koguda võimalikult palju erinevaid ideid, tulevikustsenaariume ja võimalikke kasutusi, mis aitaks laiendada nii linlaste kui ka otsustajate kujutlussfääri seoses Linnahalliga. Oodatud on tundlikud sekkumised, lennukad spekulatsioonid ja jalad maas lahendused. Aga ka konstruktiivsed utoopiad, mis mõtestavad ümber tavapäraseid praktikaid, ent mille juured on meid ümbritsevas olevikus, mitte piiramatute ressurssidega ideaalmaailmas.
Inspiratsiooniks: 5 miniloengut Sissejuhatuseks palusime viielt arhitektuuripraktikult ja-teoreetikult sõnavõtte, mis inspireeriksid ideevõistlusest osa võtma: Multiple Views on Linnahall Juttu tuleb Linnahalli ruumilisest potentsiaalist, arhitektuursetest paralleelidest, haruldastest ehituskonstruktsioonidest, inimskaalast ning metafüüsilisest mõõtmest.
Võistlust korraldab Valga Arhitektuuriresidentuur VARES koostöös Läti ideevõistluste platvormiga TANDEEMS ja Tallinna Strateegiakeskusega. Võistlus on osa ideevõistluste sarjast “Flock of Ideas” ehk “Ideede parv”.
VARESe residentuuriprogrammis osaleb aastal 2024 17 residentuuriprojektiga ligikaudu 40 residenti, kelle valisime välja kahe avaliku kutsungi tulemusena välja eelmise aasta lõpus.
Esimesel poolaastal osalevad põhiprogrammis residendid meilt ja mujalt:
Alastair Howard on Inglismaalt pärit arhitekt. Huvi stsenograafia vastu paneb teda katsetama lavaehituses kasutatavate mehhanismidega, mille tulemusena sünnivad VARESe maja animeerivad leiutised.
Laura Pint on Eesti arhitekt, kelle residentuuri lähtepunktiks on omadussõna “pehme”. Tema residentuuri jooksul valmivad mööblitootmise ülejääkidest installatsioonid nii VARESe majja kui ka Valga linna.
Anni Saviaro on Soome arhitekt, kes kirjutab väitekirja kahanevatest linnadest ning õiglasest linnaplaneerimisest. Valga on talle huvitavaks juhtumiuuringuks ning kohalikele esitleb ta oma senise uurimuse tulemusi.
DE JENZ on Norra lääneranniku pisikesel saarel elutsev ja töötav kunstnike duo Vibeke Jensen & Santiago De Waele. Residentuuris olles plaanivad nad avastada kogukonda kaasates ja lugusid kogudes Valga-Valka kaksiklinna eripärasid, mis lõpuks manifesteerub ruumilise sekkumisena.
Ben Weir on Põhja-Iirimaalt pärit arhitekt, kelle loomingu huviorbiidis on (kunstnike) prekaarsed ja muutustele avatud elutingimused. Residentuuris olles plaanib ta vabastada küttekehad nende tavapärasest kohtkindlusest. Selleks kavandab ja ehitab ta kuumust kiirgavate mööblitükkide perekonna, igapäevase matkaloleku isemoodi saatjateks.
Ola Lewczyk on Poola kunstnik, kes residentuuris olles valmistab kohalikest (orgaanilistest) leidmaterjalidest (nagu ehitusprügi, tolm, juusked, liiv jne) telliseid. Selle kaudu püüab ta leida viise, kuidas ümbermõtestada kohalikkusel põhinevat materjalitootmist ning sidet ümbrusega.
Liis Vares on Eesti koreograaf ja kunstnik. Teda huvitavad ruumid, mis ilmnevad siis kui lahti lasta funktsionaalsusest ning väljakujunenud esteetilisest meelest ja normidest. Ta näeb füüsilise ja virtuaalse ruumi ühendamises potentsiaali kehalisest erivajadusest ning perifeersusest tingitud eraldatuse vähendamiseks.
Jinseok Choion Lõuna-Koreast pärit ning praegu Los Angeleses töötav interdistsiplinaarne kunstnik. Valgas avab ta kohalikele suunatud parandustöökoja, et mõtiskleda manuaalse töö, produktiivsuse ja tootlikkuse tähenduste üle tänapäeva ühiskonnas.
Päär Keedus & Karolin Kull on Eesti sisearhitektid, keda käivitavad kohalikkus, taaskasutatud materjalid ja ise-ehitus. Valka plaanivad nad luua koha-spetsiifilise installatsiooni.
Suvel toimub kahe kuu pikkune temaatiline grupiresidentuur “Kahtlaste materjalide jäätmaa”, milles osalevad 6 arhitekti valisime välja eraldi kutsungiga. Emel Tuupainen,Sandra Mirka, Aistė Gaidilionytė, Kamilė Vasiliauskaitė, Jakob D’Herde pühenduvad igaüks omal moel meid järjest enam ümbritsevate odavate, kiirete ja ebakindlate materjalidega katsetamisele ning nende järelelu uurimisele. Residentuur päädib grupinäitusega augusti keskel.
Juuni esimesel nädalal võõrustame kunstnikke-uurijaid Baltic Lines’i projektist. Residentuur on osa suuremast uurimustööst, mis käsitleb Balti regiooni (rööbas)ühendusi ja geopoliitilisi arenguid kriitilise urbanismi vaatepunktist, keskendudes peamiselt Rail Baltica megaprojektile.
2024 aasta igal kuul toimub Valga linnas vähemalt üks avalik sündmus, mille raames tutvustavad VARESe residendid oma töid ja tegemisi nii kohalikele kui ka laiemale publikule.
VARES on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Residentuure toetavad Eesti Kultuuriministeerium, KULKA, Nordic Culture Point ja LoovEuroopa “Culture Moves Europe” ning Saksamaa suursaatkond Tallinnas.
Tervitame oma päris esimest residenti, Alastair Howardit!
Veebruari alguses saabus Manchesterist Valka Alastair Howard (UK), kes on arhitektina praktiseerinud nii New Yorgi kui ka Londoni arhitektuuri- ja inseneribüroodes. Viimati töötas ta Londoni Kuninglikus Ooperiteatris koos käsitöömeistritega ooperi ja balleti lavakujundusi kavandades ja ehitades. Selle kogemuse alusel hakkab ta ka VARESe majas toimetama.
Tema eksperimendid lähtuvad tektoonikast, kohandades lavaehitusest tuttavaid kontseptsioone, tehnikaid ja kinnitussüsteeme. Residentuuri käigus sünnivad mehhaanilised leiutised, mis kasutavad nööre, kangaid, rihmarattaid, liivakotte ning puitkonstruktsioone – lavaehitusele omaseid kokku- ja lahtikäivaid tarindeid. Need mehhanismid hakkavad peitma ja paljastama, tõmbama, pingutama, tõstma ja langetama maja erinevaid kihte, animeerides aastate jooksul sinna kogunenut ja tehtut. Stsenograafiliste konstruktsioonide funktsioon ja vorm kujuneb residentuuriperioodi jooksul, otsides inspiratsiooni residentuuris olemasolevast materjalist, selle elanikest, hoone ülesehitusest ja iseärasustest ning Valga linnast.
Alastairi leiutisi eksponeerivat näitust “Elav ruum” saab tulla vaatama 24. ja 25. veebruaril.
→ Residentuuri periood: 1-2 kuud vahemikus veebruar-detsember 2024 → Loojad või kollektiivid erinevatelt ruumierialadelt → Stipendium + sõidutoetus → Ootasime taotlusi kuni 20. novembrini 2023
Kuidas tegutseda arhitektina maailmas, kus ruumilised praktikad tõukuvad üha enam turuloogikast, kus uue ehitamist eelistatakse olemasoleva parandamisele ning valitseb standardiseeritud ruumi ületootmine, sellal kui vernakulaarsed tehnikad ja meisterlikkus muutuvad üha haruldasemaks? Kas võib olla, et ruumiloomepraktikate ning ehitusmeetodite standardiseerumise ning üksnes spetsialistide kätte koondumise mõju avaldub ajapikku ka meid ümbritsevates ruumides ja elus, mida seal elatakse, kaotades sealt ootamatu, omanäolise ja veidra?
Praktiliste utopistidena oleme võtnud eesmärgiks katsetada alternatiivseid tegutsemisviise, kasutades ainesena juba olemasolevaid materjale ja ruume. Toome käelised tegevused tagasi arhitektuuri, kombineerides vanu tehnikaid uute tehnoloogiatega ning pidades alati silmas laiemat pilti: kust materjalid tulevad, kui pikk on ühe hoone eluiga ja mis saab pärast lõppu? Uue ehitamise asemel keskendume olemasoleva eest hoolitsemisele – kuidas leidlikult renoveerida, parandada, ümber ehitada ja taaskasutada? Tegeleme materjalikorilusega nii linnas kui perifeerias ning nuputame, kuidas taaskasutada nii traditsioonilisi väärismaterjale kui ka tänapäevaseid odavmaterjale. Materjalide elutsükli pikendamine on üks residentuuri aluspõhimõtteid.
Tundlik ja säästev lähenemine materjalidele on alusraamistik, mille pinnalt julgustame residente tegelema isiklikust huvist ja vaimustusest lähtuvate projektidega erinevates meediumites ja skaalades: olmerutiinide taasleiutamisest, igapäevaste ruumide ning esemete fantaasiarikkast ümbermõtestamisest linnaruumisekkumiste, spekulatiivsete utoopiate ja sotsiaalse kriitikani – kunstist teadustööni.
Varese majast ja Valga linnast saab katselava residentide ideedele ja installatsioonidele. Residentuurihoone, mis viimase pea saja aasta jooksul on põhiliselt koolimajana kasutuses olnud, muutub majamuuseumiks, olles residentide loometegevuse objektiks ja mänguruumiks, kus katsetada läbi ehitusmeetodeid ja ruumilisi olukordi.
KEDA OTSISIME?
VARES on avatud kõigile, kelle töö ja mõttemaailm seostub residentuuri filosoofiaga. Ootame professionaale, amatööre, tudengid, kirjutajaid ja mõtlejaid, pärandihoidjaid, geograafe, ehitajaid, maastikuarhitekte, urbaniste, nii praktikuid kui teoreetikuid, kes soovivad ümber mõtestada ja praktiseerida alternatiivset ruumiloomet.
Residentuuri said kandideerida nii üksikisikud kui ka grupid. Residentuuri perioodiks on kunstnikele määratud nii päevaraha, sõidutoetus kui ka produktsiooni eelarve. Ühe residentuuri pikkus on 1–2 kuud. Ootame igalt osalejalt residentuuri lõpus kokkuvõtet (esitlus, trükis, näitus, seminar jne), mis on suunatud Valga elanikele ning laiemale publikule Eestis ja Lätist.
Residendid valisid VARESe kuraatorid ja projektijuhid Margus Tammik, Mari Möldre, Merilin Kaup, Triin Reidla and Ulla Alla.
Novembri esimestel päevadel seadsid ennast VARESes sisse EKA I kursuse arhitektuuritudengid, et juhatada sisse Varjualuse kursus.
Varjualune on üks arhitektuuri stuudiumi esimese kursuse keskseid projekte – katsetused ruumi, vormi ja materjaliga inimkeha skaalas. Kuna sel aastal käsitletakse lagunevat hoonepärandit potentsiaalse ehitusmaterjalina, siis kuulus sissejuhatuse juurde ka välitöö hüljatud hoonetes: kolamine, vaatlused nii silmade kui kätega, sealhulgas seinte ja põrandate sisse piilumine, ning viimaks nähtu põhjal järelduste tegemine.
Juhendajad: Elina Liiva, Helena Rummo, Margus Tammik, Mari Möldre, Merilin Kaup
Kuni 10. oktoobrini 2023 ootas VARES ruumipraktikuid ja -teoreetikuid kandideerima 2024. aasta kaheks suvekuuks tasustatud ja grupinäitusega päädivasse residentuuri. VARESe esimese avaliku kutse teemaks on kiirmoearhitektuuris ja mööblidisainis kasutatavad lühikese elueaga puruplaadid, nagu MDF ja OSB, mille mainet ootame residentide poolt uuesti üles ehitama või hävitama.
Grupiresidentuuri teemaks on kahtlased materjalid, ehk see küsitava, kaheldava, vaieldava väärtusega mateeria, mis moodustab suure osa meid ümbritsevatest mööblitükkidest, seintest, põrandatest ja lagedest. Üha laienev arutelu materjalide taaskasutuse üle on siiani keskendunud peamiselt lihtmaterjalidele (nagu puit, kivi ja ka metall), mille väärtuses on raske kahelda ning mida on lihtsam demonteerida ning uute vajaduste jaoks taaskasutada. Madala kvaliteediga liitmaterjalide, näiteks tööstuslikult toodetud puruplaatide (sealhulgas MDF, OSB jm) ringlussevõtmine on palju keerulisem. Tööstusjääkidest koosnevad ning erinevates keemilistes ühendites immutatud plaatmaterjalid on oma omaduste tõttu lühikese elueaga ning koostisainete poolest vähemalt sama ebausaldusväärsed nagu doktorivorst. Järjekordne maha jäetud IKEA kapp, maha võetud näitus, uuendatud kool ja kontor või kunagine euroremont tähendavad lisandust kahtlaste materjalide prügihunnikusse. Kehv vastupidavus, aga odavalt kättesaadavus ärgitavad debatile materjali väärtuste üle: miks mõndasid materjale koheldakse kultuuriliselt kui halbu või häid ning milliseid alternatiive on kiirmoe kombel toimetavatele arhitektuurile ja mööblidisainile, mis meie prügilaid täidavad? VARES kutsub kultiveerima avastuslikku ja brikolöörlikku mõtteviisi, mis leiaks võimalusi, kuidas töötada erisuguste, sealhulgas kaheldava väärtusega materjalide ja leidobjektidega, vältides samal ajal otse tootmisliinilt tulnud neitsimaterjale.
Kutsusime ruumiga tegelejaid: arhitekte, tudengeid, ruumikunstnikke, kirjutajaid, ametnikke, aktiviste, ehitajaid – kõiki kes töötavad materjali ja ruumiga meie ümber – eksperimenteerima kahtlaste materjalidega. Residentuuri eesmärk on avastada, uurida, kirjutada, (taas)luua või hävitada nende toksiliste, odavate ja möödavaadatud materjalide maine, leida tähendust puruplaadis.
Residentuuri kandideerisid nii üksikisikud kui ka grupid (kuni 3-liikmelised) Loov Euroopa riikide kodanikele; tasustatud residentuurikohti oli kokku kuni 7. Residentuuriperiood on kaks kuud, 17.06.2024-15.08.2024, ja see päädib grupinäitusega, mis on ühtlasi VARESe 2024. aasta suvekooli käimalükkavaks ürituseks.
Suvel 2023 kutsusime kolleege-sõpru-tuttavaid talgutele, et kohandada Valga linnas Uus tn 35 asuv maja ruumikunstnike residentuuriks ja kokkutulemise kohaks. Tegutsesime ühiselt kahel augustinädalal: 31.07.–6.08. ja 21.–27.08.
Selle aja jooksul oli plaanis tühjaks jäänud koolimaja erinevate töötubade-talgute käigus intensiivselt kodustada. Fookuses oli ehitamine ja parandamine, vanamaterjali kogumine ja taas/korduskasutus ning residentuuris eluks vajalike funktsioonide sisseseadmine. Koos õnnestus muuhulgas värske jume anda fuajeele, luua köögi- ja söögituba ning eksperimentaalse põrandaküttega spa-vannituba – kõik enamjaolt taaskasutatud materjalist.
Laupäeval, 26. augustil avasime uksed linnarahvale ning õhtul tähistasime talgute lõppu tantsupeoga. Ühtekokku liitus meiega üle 30 abilise, kes aitasid värvida, ehitada, koristada, lõigata, plaatida, leiutada, arutada, kokata ja seltsida. Oleme väga tänulikud!
2023 kevadsemestril juhendasime Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri eriala teise kursuse projekti “Haridusruum”, mis keskendus käelistele ja kontseptuaalsetele väljendusoskustele ja otsis läbi uurimuste, tegevuste, katsetuste, dokumenteerimise, lugemise, sõnastamise ja mõtestamise “omaharidusruumi” võimalusi ja väljendusi.
Aprillis veetsime üheskoos värskelt VARESeks saanud koolimajas nädala ning maikuus tutvustasid tudengid oma sekkumisi, protsessi ja materjaliotsinguid. Teemad olid elulised ja igavesed: kuivamine, aeg, haprus, frustratsioon, ununemine, keskendume, komad, hetked.
Tudengid/esimesed residendid: Marleen Armulik, Katarina Ild, Laura Movits, Getter Pihlak, Elle Marie Randoja, Jaan Repnikov, Sven Christian Arthur Samyn, Mirjam Vaht. Kursust juhendasid: Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre, Margus Tammik, Malle Jürgenson. Külaliskriitikud: Gregor Taul, Alina Nurmist.
